15. detsember 2014

Beebile vajalikest ja mittevajalikest asjadest

Hakkasin selle postituse mustandit koostama umbes paar nädalat tagasi, kui mõtlesin järgi selle üle, mida peaks oma teisele lapsele, kes kõigi eelduste kohaselt on poisipõnn, soetama. Üsna samal ajal avaldas Britt oma blogis nimekirja beebiasjadest, mis tal olemas olid ja mida ta pidas vajalikuks, mida mitte ja ilma milleta oleks ka edukalt hakkama saanud. Päev hiljem avaldas Madiken enda blogis nimekirja beebiasjadest, mida ta maha ei müüks ja mida oleks tore omada järgmise lapse ajal. Pean tunnistama, oli kasulik lugemine, sest osade asjade olemasolust ei olnud mul isegi mitte aimu. Sain häid mõtteid, mida võiks teise lapse ajal ehk soetada ja samuti sain kinnitust, et beebiasjade tootjad on välja mõelnud palju asju, ilma milleta saab tegelikult ka väga edukalt hakkama.

Kohtumine iseendaga võib ülimalt huvitavaks osutuda! Lene u 6-kuuselt oma "troonil" e Stokke Tripp Trapp söötmistoolis.

Hetkeseisuga olen suhteliselt veendunud, et veel enne teise lapse sündi või üsna kohe peale tema sündi võiksime/peaksime soetama lisaks olemasolevatele veel:
- väiksem suurus (kott)kombe, ilmselt 56-62, pean veel mõtlema. Ootan, et tuleks mõni hea soodukas kusagil ja saan selle poolmuidu. :)
- lambanahast soojakott
- esmased apteegikaubad endale ja beebile
- kapuutsiga vannilinad. Kuigi esimesel lapsel oli neid mitu, tahaks ikkagi igaühele oma.
- seisulaud vankri külge suurema lapse jaoks (seljahaige inimesena ei saa ma endale lubada suure raskuse süles tassimist ja samal ajal veel vankri lükkamist), sest ta on hetkel paraku suht kapriisne kõndija
- suur esisild vankrile, kui peaks juhuslikult palju-palju lund taevast alla sadama (loe sellest allpool täpsemalt)
- turvahälli rattad või adapterid (loe allpool lisa)
- kindlasti midagi veel, mille peale hetkel ei tule

Olgu alustuseks kohe rõhutatud, et allpool olev tekst tugineb minu subjektiivsel arvamusel ja isiklikul kogemusel ühe lapsega. Võimalik, et nüüd teise lapsega saavad asjad ja vajadused olema täiesti erinevad. Juba kasvõi seetõttu, et nüüdne on talvebeebi ja esimene laps oli suve/sügise alguse beebi. Ja seetõttu, et nüüd saab meil olema kaks last, kellest suurem on 2,5 a ennastkehtestav tegelane. Lapsed on erinevad ja lapsevanemad veelgi erinevamad. See, mis ühele vajalik, on teisele täiesti ebavajalik. Lisaks on üks asi tahtmine, teine asi tegelikud vajadused ja võimalused oma tahtmiste täitmiseks.

Kui mõtlen oma esimese lapse sünnieelsele ajale, mil otsisin mulle sobivat optimaalset beebi jaoks vajalike asjade nimekirja, siis mäletan, et neid leidus internetis ja raamatutes erinevaid, aga samas olid need üldjuhul lihtsalt must-valged nimekirjad ilma põhjendusteta, miks ja millepärast. Ja nii tekkis mul üsna sageli küsimus, kas kõik need asjad seal nimekirjades päriselt ka vajalikud on?! Eriti, kui need juhtusid olema nt mõne e-poe lehel, mille nimekiri ilmselgelt oli teadlikult suunav. Seetõttu otsustasingi panna kirja enda kogemused, et äkki on kellelgi kunagi seda postitust lugedes hea oma mõtteid koondada, mida tegelikult vaja võiks minna, ilma milleta võib päris hästi hakkama saada ja mille ostmisega kannatab oodata kuni laps kasvab. Sest olgem ausad, kui tahta ainult uusi asju, võivad väljaminekud ulatuda mitme tuhande ringi ja enamusel pole korraga sellist raha välja käia. Aga saab kindlasti ka kordades odavamalt hakkama, kui võtta vastu sõprade/tuttavate pakutud asjad tasuta, sümboolse summa eest või laenuks. Sest tegelikult võib ka mittevajalikuks osutunud uutest (kallistest) asjadest vabanemine olla üsna keeruline ettevõtmine, sest lasteasjade järelturg on minu meelest suhteliselt üleküllastunud, lisaks ei olda seal ka uute asjade eest nõus väga palju maksma.

Enne Lene sündi oli mul küll aeg-ajalt paanikaosakond, et kas ikka kõik vajalikud asjad on olemas ja ega ma midagi olulist ole unustanud, aga õnneks suutsin ma ennast praktilise inimesena siiski tagasi hoida ja päris kõike sellistes beebi jaoks vajalike asjade nimekirjades üles loetud asju koju ei ostnud. Leidsin, et isegi, kui ma ise ei saa päris pikalt poodi minna, siis mehe saan sinna ikka täpsete juhtnööridega saata ja ostame siis, kui vajadus tekib. Ainsad asjad, mille pärast ma päriselt mitu korda poes käisin, olid haiglast kojutoomise riided. Teatavasti on meil ilm ikka väga muutlik ja kuna Lene sünnitähtajaks oli 14. august, siis  mõtlesin nii, et kui ta sünnib nt kaks nädalat varem, on väljas veel tõenäoliselt suur suvi, aga kui kaks nädalat hiljem, on juba suhteliselt sügisene ilm. Seega riideid on vaja erinevaid. Ta sündis lõpuks 19.august, aga kuna me saime haiglast välja alles viis päeva hiljem, siis kalduski ilm rohkem sinna sügise poole.

Aga mida ja kuskohast me siis soetasime? 

Ostsime asju nii uuena kui sain ka sõbrannade/sugulaste/tuttavate käest. Tol ajal ei olnud ma üldse teadlik erinevatest Facebookis tegutsevatest beebiasjade müügigruppidest, millistest minu lemmik praegu on Muksula. Isegi selle peale, et vaadata rohkem ringi Buduaari turul või Perekooli laadal, tulin ma palju hiljem, kui laps oli juba üsna mitmekuune. Aga sellest polnud ka midagi, sest teatud asju ma tahtsingi uusi niikuinii ja ülearu palju asju ei tahtnud ma ka kokku osta. Tegelikult tekib järjest juurde ka üsna palju erinevaid komisjonipoelaadseid kohti, kuhu oma beebiasjad maha müümiseks viia. Ma pole küll veel ise kohapeal käinud, aga niipalju kui kuulnud olen, siis nt kohast nimega Nagu Uus, leiab väga häid asju suhteliselt mõistliku raha eest.

Ilmselt kaks kõige suuremat asja, ilma milleta pea keegi hakkama ei saa, on voodi ja vanker ning veidi väiksem vajalik asi on turvahäll. Need kolm ka kõige esmases järjekorras soetatud sai.

Maxi Cosi turvahälli ostsime minu sõbranna käest, kel on aasta vanem laps. Asi, mida ma ei osanud siis vaadata/mõelda, oli see, et konkreetsel hällil on nö iso-fix kinnituse võimalus, aga meie autol see tegelikult puudub ja me ei pidanud vajalikuks ka seda panna lasta. Niisiis oleks võinud ka veidi kergem häll olla. Palju seda hälli ju käeotsas ei tassi, aga kui nüüd soetaksin uue hälli, siis mõtleksin sellele rohkem.

Beebivoodi sain teise sõbranna käest. Tema lapsed seda enam ei vajanud ja mulle meeldis, et see oli lihtne, valget värvi ja seda oli võimalik kiigutada. Siiski, see kiikuv osa meeldis küll mulle endale väga, aga kohe üldse mitte meie lapsele, nii said need jalad üsna ruttu fikseeritud. :) Hea asi oli sealjuures see, et need kiikuvad osad andsid voodile kõrgust juurde ja mulle, kui pikale ning seljahaigele inimesele oli see väga hea lahendus. Ma ei pidanud väga palju kummarduma, et last voodist kätte saada. Siiski leidis voodi suuremat kasutust alles siis, kui Lene sai 4-kuuseks ja me ta oma voodisse magama harjutasime. Enne seda oli ta kaisulaps, sest ma ei jaksanud öösel sada korda tõusta, sest ta ei maganud seal üldse hästi, kaisus see-eest suurepäraselt.

Vanker oli ainus suurem asi, mille kohta ma ütlesin, et seda ma tahan päris uut. Oli meil ju plaan saada vähemalt kaks last üsna üksteise järel ja ma tahtsin, et oleks olemas garantii juhuks, kui peaks midagi lagunema hakkama. Samuti tahtsin, et see oleks pigem kallima hinnaklassi oma, sest paraku teadsin tuttavate kaudu mitut juhust, kus uus, aga soodsama hinnaklassi käru lagunes kiirelt koost ja teha polnud suurt midagi, sest kauplused viitasid "kasutamisveale" ja Tarbijakaitseametist ka just suurt abi polnud. Ma ei ole meie otsust kahetsenud. Olen meie vankriga väga rahul ja Lene poolt kasutust leidis see ka väga pikalt, nii et ost oli igati õigustatud. Ta magas vankris lõunaund umbes 1a 10k saamiseni. Oleks veelgi maganud, aga kuna ta on meil pikemat kasvu laps, siis ta lihtsalt ei mahtunud sinna enam ära. :) Vankrit otsima hakates käisime esialgu poest poodi üsna nõutute nägudega, sest mitte kuidagi ei leidnud kohe seda päris õiget. Kärtsroosat ei soovinud, aga musta ka mitte ning paljude poolt kõrgelthinnatud Emmaljungat ma ei tahtnud. Olin juba alla andmas, kui leidsin kord selle Perefoorumi postituse, mis aitas mul veel paremini läbi mõelda, mida ma siis ikkagi vankrist ootan ja see andis meie otsingutele palju selgemad mõõtmed. Juhusliku vestluse käigus kiitis üks tuttav oma lapse Hartanit ja nii me oma sammud Beebimaailma seadsime. Me polnud sinna poodi enne sattunud ja äratundmisrõõm oli kohene. Suur värvivalik, erinevate mudelite valik, vankrirataste jm lisatarvikute valik jne. Peale mõningast mõtlemist otsustasime hõbehalli Hartan Topline S kasuks, millel on sang üleviidav ja esirattad pöörlevad 360 kraadi. Kui ma alguses olin veendunud, et tahan ka eraldi korvi- ja istumisosa, siis too hetk polnud seda värvi korviosa saada ja müüja soovitas hoopis raamkookonit. Teadsin küll pehmet kookonit, aga see tundus mulle nii ebaturvaline ja seetõttu ma seda ei soovinud. Aga raamkookon, millest ma polnud kuulnudki, oli just pehme kookoni ja vankrikorvi vahepealne versioon ning ühtlasi korvist üsna mitu cm pikem ja samuti on sellisel juhul kõik vankriosad kasutuses ja pole vaja ühte vankriosa kusagil kapi otsas hoida vms. Olin selle otsusega hiljem väga rahul. Kuigi elame esimesel korrusel, oli väga mugav beebi kõigepealt kookoniga tuppa viia ja alles seejärel poekottide ning vankriosa tõstmisega mässama hakata. Täispöörlevad rattad on suvistes oludes ja nt poes käies väga praktilised. Vanker ei "kisu kraavi" ja manööverdamine on superlihtne. Siiski mõtlesin alguses, et talveks oleks hea soetada suurte ratastega esisild, aga kuna too talv ei olnud kõige lumerohkem ja minu jalutusteedel olid tänavad enamuse ajast korralikult puhtaks lükatud, siis jäi see siiski soetamata. Olid mõned üksikud korrad, kui suurtest esiratastest tõsiselt puudust tundsin. Võib-olla soetame selle suurte ratastega esisilla seekord, kui peaks lund rohkem olema ja vajadus tekkima. Teine asi, mille soetamist ma tõsiselt kaalun, on seisulaud Lenele. Paraku on ta hetkel suhteliselt laisk kõndija ja ma ei kujuta ette, et peaksin teda süles tassima ja teist samal ajal kärus lükkama, eriti talvel.

Beebitarvete kott. Ostsin järelturult Emmaljunga vanemat tüüpi koti, mis oli vankriga sama värvitooni, sest Hartani enda kotid tundusid mulle liiga väiksed ja ebapraktilise kujuga. Kasutasin seda kotti siiski suhteliselt vähe ja müüsin maha, kui laps oli ca 6-kuune ja enam polnud vaja nii palju asju kaasa võtta. Ma ei teagi, kas mul oli ikkagi lõpuks ebapraktiline kott või ma lihtsalt ei osanud selle kasulikkust näha. Suur ja kobakas ning vahetasku võttis nii pahasti ruumi, et kui ma ühte sahtlisse olin pannud kaks komplekti lapse varuriideid, siis koti teise sahtlisse ei mahtunud enam suurt midagi. Lihtsam oli lõpuks asjad mõnda enda suuremasse käekotti panna ja kaasa võtta.

Asi, mida me seekord kindlasti uut vajame, on turvahälli rattad kas eraldi või siis vankriraamile kinnitatavad adapterid. Eelistaksin siiski eraldi raami, mis kergem ja lihtsam kaasa võtta ja autos hoida, kui kogu vankriraami iga kord kaasas vedada, kui vajadus tekib. Tegelikult olid need rattad meil olemas ka Lene ajal. Saime laenuks. Nüüd siis pean ringi vaatama, mis võimalused seekord on. On kellelgi pakkuda? :)

Vankrisse lasin tookord katsikulistel kinkida lambanaha. See oli ikka talvel väga hea abiline, sest mina olen see ema, kes julgeb lapse ka kõva miinusega õue magama viia (vankrisuu ette panin salli ja kord vankrisse ka termomeetri veendumaks, et seal oli palju palju kõrgemad kraadid). Teisel talvel kasutasime lambanahka kelgu peal ka. Nüüd küll tegelikult mõtlen, et tahaks kohe tervet lambanahast soojakotti. Veel olid väga head asjad lambanahksed käpikud ja kapukad. Nende sees olid lapse käed-jalad alati soojad, enne olin kogu aeg hädas, et need kippusid ikka külmad olema. Tookord ostsin ma need möödaminnes Selveri lambanahatoodete müügiletist. Ma pole küll veel korralikku turu-uuringut teinud, aga ükspäev leidsin kaks toredat kohta, kus võiks ilmselt päringutega alustada - Lambawärk ja Lambavillatooted. Sest beebipoodides on soojakotid minu meelest üüratult kallid. Teab keegi veel mõnda head kohta soovitada?

Kandelina ja kõhukott. Esimese andis mulle sõbranna, aga me ei kasutanud seda kordagi. Teist meil polnud ja puudust ka ei tundnud. Küll aga andis kõhukoti mulle nüüd teine sõbranna, kes seda mõlema lapsega palju kasutas. Äkki nüüd teise lapsega osutub see tõesti vajalikuks, kui on vaja ka esimesel silm peal hoida, et ta vales suunas jooksu ei paneks. Lihtsam järgi joosta, kui pisem on enda küljes kinni. :)

Riided üleüldiselt on vist alguses küll rohkem emotsiooniostud. Olgem ausad, beebiriided on nunnud ja tootjad teavad, millistele nuppudele vajutada. :) Aga fakt on ka see, et paljud asjad on ebapraktilised (kuigi seal on kindlasti eriarvamusi), nt pisikestele tüdrukutele mõeldud kleidid. Beebi on ju alguses krimpsus ja kõveras ja siis see kleit kipub sinna kaenla alla rulluma ja seda kogu aeg sättida on suht tüütu. Ja kui on jahe elamine, nagu meil, siis ei anna need kleidid ka sooja. Kui laps roomama hakkas, siis pikemad/laiemad kleidid lihtsalt takistasid teda ja kisa oli oi kui palju. Ühesõnaga hakkas Lene kleite rohkem kandma siis, kui ta juba jalad alla sai, aga endiselt eelistan ma kodus ja lasteaias talle pikad püksid jalga panna. Lisaks ei jõua väga paljud asjad rohkem kui paar korda beebile selga, kui riideid on liiga palju, sest laps kasvab neist vähemalt esimestel elukuudel üsna ruttu välja ja osasid asju ei lähe lihtsalt vaja. Ma riideid tegelikult alguses uutena väga palju ei ostnudki. Peamiselt bodisid ja sokke, sest tahtsin, et need oleks uued. Muid riideid suuruses 56-74 sain ma päris palju laenuks sugulaste ja sõprade käest. Bodidest eelistasin hõlmikbodisid ja sokkidest üldiselt H&M omasid, millel on kummid sissekootud sokisääre keskele, kanna kohale, mitte üles äärde, sest need püsisid palju paremini jalas, kui laps siputas. Üldiselt kujuneb see riietamine ilmselt välja vastavalt maitsele ja praktilisusele, aga ennekõike vastavalt sellele, kas elamine on soe/külm/jahe.

Üks naljakas juhtum seoses riiete ostmisega oli siis, kui laps juba sündinud, aga umbes 2 nädalat vana. Ma soetasin talle haiglast kojutoomiseks meriinovillase kombeka ja teki. Aga kuna ilm üsna kiirelt muutus, oli vaja ka tuule/veekindlat kombet. Läksin poodi, kurtsin müüjale muret, et vastsündinule vaja ja et mida soovitate. Tema siis pakkus mulle s 50 kombet. Hakkasin naerma ja ütlesin, et alla 62 ma siiski ei soovi, sest mu laps oli juba sündides 54 cm pikk. Ega ta võinud seda muidugi teada, aga vaadates mind minu pikkuses võiks tegelikult eeldada, et ka laps vähe suuremat kasvu ja päris iga kuu ju uut kombet ei osta.

Apteegikaubad - Espumisan ja briljantroheline seisavad siiani avamata. Gaase meie lapsel eriti ei olnud ja profülaktika korras ma neid Espumisani tilkasid talle andma ei hakanud. Kui need vahel tekkisid, siis saime neist võimlemise ja kõhumassažiga lahti. Palavikualandajat ja kraadiklaasi läks esimest korda vaja siis, kui Lene oli ca 5-kuune. Kusjuures kraadiklaasi ostsin ma küll digitaalse, aga siis sain teada, et need kipuvad valetama ja veendusin selles ise kohe esimese kasutuskorra järel. Peale seda on meid aidanud tavaline elavhõbedaga kraadiklaas (kuigi mõtlesin ka udupeene infrapuna-kraadiklaasi peale, mis mõõdab sekunditega, aga mõtteks on see senini jäänud). Saialilletinktuuri läks küll vaja, sest naba paranemine võttis aega, aga briljantrohelist siiski vaja ei läinud. Samuti läks meil üsna mitu pakki apteegist ostetud nö vatipadjakesi (need pole tegelikult vatist, vaid marlitaolisest materjalist ja müügil on need vist hoopis haavatampooni nime all). Kasutasime neid alguses lapse silmade ja ka naba puhastamiseks. Sudocrem, mida paljud soovitavad punetavate/hauduvate kohtade määrimiseks, minu heakskiitu ei leia. See ei tulnud vannis nühkides ka maha. Minu meelest oli see tüütu. Saime tookord sünnitusmajast erinevate firmade proovikreeme kaasa ja sealt valikust meeldisid mulle palju rohkem Hipp´i ja Sebamed´i tooted. Ühekordseid mähkimiseks kasutatavaid aluslinasid läks ka päris palju. Mul oli küll olemas ka korduvkasutatavad, aga kaasavõtmiseks olid ühekordsed minu meelest paremad. No ja muidugi Purelan 100 salv, mis leevendab imetamisvaevusi kohe ja palju efektiivsemalt, kui sama otstarbega kreemid ning mul läkski seda salvi õnneks ainult profülaktika mõttes vaja, sest suuri kaebuseid ei tekkinud. D-vitamiini läheb siiani, aga asi, mille otstarbekuses ma ei kahtle, on probiootikumid ja kummelitee kõhuhädade puhul. Läbi proovitud ja toimisid kiirelt ning hästi. Paraku ei osanud ma neid piisavalt kiirelt kasutusele võtta, kui lapsel ca 4-kuuselt kõht väga pikalt lahti oli ja perearsti juures seda normaalseks peeti. Essexi kreem alguses beebi kuiva naha vastu oli minu meelest ka väga hea valik.

Vann ja vannitarbed. Vanne on meil kaks tükki. Alguses ostsime pisikese, sest meil on väike vannituba, aga kui laps kasvas, ostsime siiski veidi suurema ka. Nüüd, kus ta on 2a, on jälle väiksem kasutuses, sest see mahub ilusasti dušikabiini. Vannijalgade peale mõtlesime, aga siiski loobusime. Kuna vannitasime last alati kahekesi, siis vanniistet ei pidanud ka vajalikuks. Vannitermomeetrit kasutame tegelikult siiamaani, sest vannivee valmispanemine on üldiselt minu mehe ülesanne ja tema on nii harjunud, siis hea kindel tunne. Mina olen ikka see, kes katsub käega, kas on paras vesi või ei. :) Pesukindad ja kapuutsiga vannirätikud, kui minu meelest elementaarsed asjad, leidsid ka palju kasutust. Pesemisvahendeid hakkasime kasutama aja jooksul, alguses ikka ainult paljas vesi. Aga Lenel on sünnist saadik paras rockabilly peas olnud, niisiis muutusid vahendid mingil hetkel oluliseks. Beebikõõma eemaldamiseks soovitan siiski ainult õli mõni tunnike enne vanni pähe määrida ja igasugu peened ja megakallid beebikõõmašampoonid võib julgelt apteeki jätta. Meie ühe ostsime, aga no see ei aidanud kohe üldse mitte, lõpuks ikka kasutasime õli ja tihedat kammi.

Kummut ja mähkimislaud. Kummuti ostsime samuti IKEA-st. Hind soodsam, väljanägemine kobedam ja sahtlid suuremad, kui enamusel meie poodides müüdavatel kummutitel. Sest uskumatu, kui palju on beebil asju, mida vaja kusagil hoida. Ja veel uskumatum, mis hinda küsitakse siinsetes poodides kummutite eest, mille puhul ma polnud kindel, kas peale kuuajast kasutamist veel mõni paneel ees ka püsib. Alguses lootsin, et jääb mõni kummutisahtel ka enda asjade hoidmiseks üle, aga selle mõtte matsin ruttu maha. :) Mähkimislaud oli meil selline lihtne, mille panin kummuti peale, oleks saanud ka beebivoodi peale panna, sest vajalikud stopperid olid olemas, aga mulle tundus see siiski kuidagi ebaturvaline ja ka ebamugav. Ja vannitegemise ajaks tassisime selle aga rõõmsalt vannituppa kaasa.

Mähkimistarbed. On tõesti tore, et leidub emasid, kes kasutavad oma lastel korduvkasutatavaid mähkmeid. Pean seda tõesti mõistlikuks ja mõtlesin ka ise asja üle järgi, aga lõpuks otsustasin siiski, et ma olen liiga laisk ja mugav, et nendega mässama hakata. Võin ennast ja oma laiskust vabandada sellega, et Lene lõpuks siiski suhteliselt varakult mähkmevabaks sai (kuigi oleks ilmselt veelgi varem õnnestunud, kui oleksin taibanud ja viitsinud sellega veel varem tegeleda) ja mähkmete alla me suurt varandust magama ei pannud. Ostsin neid alati soodukaga. Kõige parem soodukas on minu meelest PRISMAs, kui nad kord kvartalis Osta ära! raames pühapäevasel päeval kõik mähkmed -25% müüvad, k.a neid, mis juba niigi on soodushinnaga müügil. Ostsime sealt mähkmeid alati ette ehk siis suuremaid numbreid, kui parasjagu kasutuses olid, et oleksime ettevalmistunud. Samuti tõime palju mähkmeid Soomest, kus need suuremas koguses ostes siiski soodsamad on, kui meil siin. Ja kõige alguses saime neid isegi sugulase kaudu Norrast pea olematu raha eest. Ja kuigi ma olen selle poolt, et beebi nahale on parim paljas vesi, läks meil siiski ka paras kogus niiskeid salvrätte. Neid oli mugav kaasa võtta ja vajadusel kasutada. Meeldisid kõige rohkem Huggiese rohelises pakendis aloega salvrätid. Samuti kulus päris palju tavalisi karbiga müüdavaid taskurätte, mida hea lahtisest karbist vaba käega tõmmata.

Suupühkimise lapid - korduvkasutatavad. Meil oli neid umbes 10 tk ja kõik olid pidevalt kasutuses. Eriti siis, kui alguses esines toidu tagasiheidet. Hiljem enam mitte eriti, sest isegi hammaste tuleku ajal polnud laps eriline ilastaja. Müüa on neid flanellriidest suulappe igas suuremas beebipoes.

Mängutekk/mängukaar -  neid me kasutasime, aga mitte eriti palju. Oleksime ka ilma hakkama saanud. Alguses Lene pelgas seda mängukaart ja hiljem, kui ta juba keerama hakkas, oli see kaar pigem tülinaks, sest jäi jalgadele ette ja siis oli hädakisa korralik. Palju rohkem meeldis mulle lapitekk/tegelustekk seeriast "7 päikest" mille ostsin Mailis Design-ist.

Lamamistool - oli meil laenuks saadud lihtsamat sorti Chicco oma, millel beebisisu ja mängukaar. Ei midagi vilkuvat/värisevat/vilistavat. Enam täpselt ei mäleta, aga arvan, et hakkasime seda kasutama umbes siis, kui Lene oli nii 2-3 kuune. Enne seda eelistasin teda hoida siiski siledal pinnal või süles.

Voodikarussell - leidis ka meil minimaalset kasutust. Muusika oli OK ja seda Lene vahel isegi kuulas heameelega, aga arvan, et asi oli värvis. Lasin selle katsikulistel kinkida ilma täpsemate juhtnöörideta. Kingiti roosade mõmmidega, mis küll armsad olid, aga ilmselt laps neid eriti ei näinud. Aga ma pole ka meie kaubanduses must-valgeid voodikarusselle näinud, kuigi need peaks olema kõige mõistlikumad, sest beebi silm neid ka haarata suudab.

Lutt - Lenele sobis ainult Avent ja sellega harjumisest ning sellest võõrutamisest võib lugeda siit. Lutipudelit kasutasime MAM oma, aga üsna lühikest aega rinnast võõrutamise käigus (Lene oli siis aastane), RPA andmisel läksin üsna kiiresti üles Tommee Tippee kõva nokaga tassile ja vett hakkasin ka suht kohe andma tassist/klaasist (vett sai Lene esimest korda umbes 5-6-kuune, kui alustasime lisatoiduga). Alguses soovitas perearst kasutada pisikest plastmasspitsi, sest see pole nii suure kaarega ja lapsel lihtsam harjuda.

Igasugused närimisrõngad oleks võinud meil ka olemata olla. Lenel ei olnud hammaste tulemisel mingisuguseid erilisi vaevuseid. Ühel hetkel täiesti ootamatult, veidi enne 6-kuuseks saamist oli tal esimene hammas lihtsalt suus. Kõige paremini sobis hammustamiseks emme põsk! :)

Suur Fitball - muidugi mitte otseselt beebile, vaid pigem iseendale. Sellest pallist oli ikka väga palju abi. Esimestel elukuudel veetsime sellel õõtsudes päris palju aega. Püsti last kussutades kippusid väsima nii selg, jalad, käed kui ka kõik muu. Palli peal sai rahulikult istuda ja sellel õõtsudes rahunes ja uinus laps suhteliselt lihtsalt. Tuleb meelde naljakas seik, kui esimest korda 2-kuuse lapsega maale sõitsime ja laps oli võõrast keskkonnast suhteliselt häiritud ega suutnud kuidagi rahuneda. Andsin lapse mehe kätte, et ise veidi muude asjadega tegeleda, kui kuulsin, et laps hakkabki lõpuks rahunema. Läksin vaatama, mees seisis keset tuba, laps kätel ja imiteeris põlvi nõksutades pallil õõtsumist. Abinõu täitis eesmärki. :) Leiab neid palle nii spordipoodidest kui ka nt PRISMAst.

Kui laps juba lisatoitu hakkas saama, siis söötmistarbed olid meil enamus Tommee Tippee omad. Eriti meeldisid mulle lusikad, mis muutsid värvi, kui toit oli liiga palav. Samuti meeldisid mulle taldrikud, millel on kolm eraldi vahet, kuhu sai lapsele panna erinevaid näputoite ja ta siis ise valis, millest söömist alustada. Samuti olid praktilised kaanega kausid, et vajadusel toitu kaasa võtta. Neid tasub otsida erinevatest supermarketitest, sest on üldjuhul soodsamad, kui beebipoodides. Kuid üks geniaalsemaid asju on Tommee Tippee Snack N Go tops, mida laps ei saa lihtsalt niisama ümber valada, et kaost tekitada. Paraku leidub seda vähestes poodides, ise ostsime Cipollinost.

Pott - potitreeningu kogemusest kirjutasin juba ükskord varem. Kuna selles võtmes enamikes avalikes kohtades laste peale ei mõelda ja lastepott on haruldane nähtus, pidasime mõistlikumaks soetada autosse veel üks pott, et ei peaks iga kord kodust kaasa võtma. Juhtusime selle mõtte ajal just IKEA-sse minema ja tõimegi sealt nii tavalise poti kui ka potirõnga, mida saab suure poti peale panna ja ka astme, et laps paremini kraanikausini ulatuks. See 2-eurone IKEA pott on minu meelest isegi parem, kui see, mis meil kodus kasutusel on ja kindlasti tunduvalt parem kui need pehmest plastikust potid, mida siinsetes poodides sama raha eest näinud olen.

Veel kaks suuremat ja kulukamat asja, söötmistooli ja turvatooli, ostsime me umbes siis, kui Lene oli pooleaastane. Turvatooli hakkasime kasutama siiski hiljem, kui Lene oli nõutud kaalus ja istus ilusasti. Õigemini tellisime me need www.mytoys.de lehelt, sest nii hoidsime hoolimata postikulust kokku päris suure summa. Söötmistooli osas teadsin ma üsna kohe, et ma ei taha plastmassist tooli, mille kasutusiga on minimaalne ja lõpuks ikka tuleb vaadata, millise padjakuhja otsa see laps panna, et ta ka saaks vanematega koos laua ääres süüa nii, et peale ninaotsa ka laps laua tagant välja paistaks. Lõpuks olid mul kahe viimase seas valikus IKEA söötmistool Blames ja Stokke Tripp Trapp. Kuna IKEA tooli kasutusiga oleks samuti lühike olnud ja hoolimata sellest, et hinnavahe oli mitmekordne, me siiski otsustasime selle investeeringu teha ja Tripp Trapp tellitud sai. Seda tooli saab kasutada põhimõtteliselt terve elu. Istet saab lapse kasvades kogu aeg liigutada ja lõpuks täiskasvanu asendisse panna ning kasvõi kirjutuslaua toolina kasutada. Minu meelest lisaboonusena istub laps kohe alguses vanematega täielikult ühe laua ääres ja kui tool pole parasjagu kasutuses, saab selle ka söögilaua ääre alla lükata nagu tavalised toolid. Lisaks toolile tellisime veel beebiistme ning iminappadega lauale kinnitatava kandiku (tundub, et hetkel seda MyToys´is saadaval pole). Rihmasid ja pehmenduspatja ma vajalikuks ei pidanud. Viimast kaalusime, aga kui siin poes eelluuret tegime, ütles müüja väga lihtsalt, et ostke, kui viitsite seda kogu aeg pesta. Ei viitsinud ;) ja puudust ka ei tundnud. Kandiku osas kaalusin ka siia sinna, aga see ost siiski tasub ennast ära, sest ei lase midagi üle ääre voolata ja lapsed ju ikka mäkerdavad ja ajavad jooki ümber jne. Samuti saab seda hiljem kasutada nt meisterdamisel/joonistamisel alusena, et säästa lauda.

Turvatooli otsima asudes uurisime erinevaid lehekülgi senimaani, kuni kuulsin löökpadjaga turvatoolidest. Ma polnud neid enne oma silmaga näinud ega osanud neid seetõttu ka tahta. Siis lugesin seda artiklit, kuulasin erinevaid arvamusi ja asi oli löökpadja osas otsustatud. Kindlasti pani mõtlema ka see, et kuulsin juhtumitest, kus laps rihmadega toolist välja puges või siis rihmade avamise triki selgeks sai. Veidi veel uurimist ja meie valikuks osutus Cybex Pallas 2. Jällegi tellisime selle MyToysist just seetõttu, et seal oli see tunduvalt soodsam, kui siin poes. Tasub tähele panna, et hind oleneb sellest, kas tegemist iso-fix kinnituse võimalusega või mitte ja tooli värvist (see viimane tundub eriti jabur, aga nii mulle siin poes kinnitati :D). Kuna meie autos isofix kinnitust pole ja värv ei olnud ka oluline, siis saimegi tooli suhteliselt soodsalt. Esimese hooga tundus mulle küll, et kuidas see laps sinna padja vahele ikka ära mahub, aga mahub küll, ka paksude talveriietega. Selle tooli kasuks räägib ka see, et see kasvab koos lapsega. Padi on kasutuses umbes kuni 18kg, sealt edasi saab lapse kinnitada lihtsalt turvavööga. Ja kõige lõpus, kui laps on juba nii suur, et vajab ainult istme kõrgendust, just niipalju sellest toolist järgi ka jääb. Ainus lisavidin, mille me siit juurde ostsime, oli Cybex fixing belt e rihm, millega turvatool autotooli külge kinni tõmmata (see ei anna turvalisuse mõttes mitte midagi juurde, aga kui last autos pole, hoiab tooli paigal, et see tühjalt autos edasi tagasi ei sõidaks).

Reisivoodi ja lisamadrats - osutusid vajalikuks lapse kasvades, kui külla minnes ta enam igalpool kaissu ei mahtunud. Lisamadrats on rohkem mugavuseks, sest voodiga on iseenesest kaasas selline õhuke ja kõvem kate. Voodi ostsime siit kaubandusvõrgust, sest oli kiirelt tarvis, aga madratsi tellisime hiljem jällegi Mytoys.de´st.

Kergkäru - ostetud sai see järelturult praktiliselt kasutamata kujul ja põhimõtteliselt sellepärast, et seda on lihtsam autosõitudele ja reisile kaasa võtta, kui suurt vankrit. Soetasime just veidi enne reisile minekut, kui Lene oli 7-kuune. Kodus kasutasin väga pikalt edasi suure vankri istumisosa. Tol hetkel osutus meie valikuks kollase/laimirohelise vahepealset värvi I´coo Pluto. Minu hinnang sellele kärule on pigem neutraalne. Otseselt midagi halba öelda pole, aga ülearu ei kiidaks ka. Meeldib see, et esirattad on 360 kraadi pöörlevad, käru käib vihmavarjuks kokku, seljatoe asendeid on kolm, vankrialune korv on keskmise suurusega, istumisosa on veidi laiem kui paljudel muudel kergkärudel, varikatte osa on piisavalt pikk. Häiris see, et jalgade toetusosa on liiga taga, nii et väiksem laps ei oska oma jalgu seal peal hoida ja suuremal lapsel on jalad veidi krõnksus, kui jalad seal peal. Esirattad tuleb kindlasti fikseerida, kui käru kokku panna, sest vastasel juhul määrivad need koheselt ära varikatte ääre. Aga värvivalikut ma kahetsen, sest porisel ajal saab see kohe rikutud, eriti, kui kasutuses on turvakaar ja tahad last selle vahele pista ilma seda eemaldamata. Õnneks on kate eemaldatav ja masinpestav.

Nimekirja asjadest, mida haiglasse kaasa võtta võiks, leiab vähemalt Lääne-Tallinna keskhaigla raseda raamatust. Kuigi ka see pole ei täielik ega täiuslik minu meelest, sest individuaalsed eelistused ja vajadused on erinevad. Nt ma ei oleks ette kujutanud, et oleksin seal valude käes midagi lugeda tahtnud või lemmikmuusikat kuulata  soovinud (kuigi meil vist isegi raadio vaikselt mängis). Keskendusin ikka iseendale ja lapsele ning mind häiris isegi see, kui ämmaemand käis vahepeal uurimas, et kuidas on või mees midagi küsis. Mul olid küll kaasas, aga ma ei pidanud vajalikuks kasutada esimestel päevadel haiglas isiklikke riideid. Juba seetõttu, et ma ei viitsinud isegi mõelda sellele, et peaksin pärast neid asju pesema hakkama. Me olime aga haiglas pea viis päeva ning lõpuks tekkis koduigatsus ja kodused, ilma haiglatemplita riided nii endal kui lapsel olid siis mõnusad igatsuse leevendajad. Seekord kavatsen ma igatahes kaasa võtta ka veidi RPA-d lapse jaoks, et säästa ennast ja last nendest piinadest, mis mind peale esimese lapse sündi vaevasid (aga see on juba teine teema). Kodus meil RPAd enam vaja ei läinud. Rinnapump sai soetatud ka siis, kui olin haiglas. Aga olen siiani pettunud tol hetkel valves olnud ämmaemandas, kes lasi mu mehel poodi joosta seda ostma ega suvatsenud mulle öelda, et protseduuride ruumis on pump olemas. Oli meie jaoks mõttetu ost, sest hiljem seda vaja ei läinud. Ma ei pea seda iseenesest kasutuks asjaks, sest leidub neid, kel seda päriselt vaja, aga meie jaoks oli see tol hetkel suht läbimõtlematu ost. Ses mõttes, et kui juba selline asi osta, tuleks minu meelest enne teha veidi uurimistööd, et milline ja miks osta.

See on nüüd küll minu kõige pikem blogipostitus üldse. Ilmselt ei tule sama pikka enam niipea, sest kirjutasin ja kirjutasin ümber seda üsna mitu päeva. :) Aga aitas see mul endal meenutada, mida ja miks ostetud sai ning millele peaksin seekord veel mõtlema. Ehk on sellest postitusest veel kellelegi kasu, kes alles esmasünnitaja või kel lastel suurem vanusevahe. :) Andke teada, kui oli kasu! Ja tuletage meelde, kui olen midagi olulist unustanud! Kindlasti olen, sest iga kord, kui ma teksti üle loen, tuleb mulle jälle midagi meelde. :)

 EDIT: Kui jaksasid selle loo lõpuni lugeda, siis  võib sind huvitada ka vol 2. 

2 kommentaari:

  1. Üks asi veel, millest tahtsin kirjutada, aga unustasin, on beebimonitorid. Alguses ma mõtlesin, et meil pole neid vaja, sest elame esimesel korrusel väikese aianurgaga pisikeses korterelamus. Siiski mõtlesin, et ega ma ju last päris üksi ikka õue magama pane ja talvisel ajal on ta pigem verandal lõunaund tegemas. Mees siiski arvas, et on parem, kui need olemas on ja tema need ka organiseeris. Olen talle väga tänulik ja rahul, et need siiski soetatud said. Meil olid siiski hoopis tavalised Cobra walkie-talkied, mitte päris beebimonitorid. Nendel saatjatel on olemas beebimonitori funktsioon. Ja kui ma juba julgesin lapse üksi vankriga verandale jätta, siis oli ikka ülimalt mugav, kui lapse hääle peale teine saatja tööle hakkas. Eriti, kuna mu laps oli beebina suhteliselt vaikse nutuga.

    VastaKustuta
  2. Toadraakon14.01.15 10:46

    Mina ostsin veel Maavillaselt (www.maavillane.ee) madratsikaitse. Need on vildist ning ei lase läbi ja on väga kergesti puhastatavad ning pikaajaliselt kasutatavad. Algul olid sünteetilised, sest muud ei leidnud, aga õnneks sain kiiresti aru, et sünteetikat öö läbi lapse külje all ei taha.
    Meil oli vanker, millele sai ka turvahälli kinnitada, aga kuna lapse normaalsele arengule on teretulnud võimalikult vähe turvahällis viibida, siis ei kasutanud seda - tekitaks ainult üleliigset kiusatust enda mugavusele.
    Meil oli ka lamamistool, aga kui sain teada, et ka seal on kasulikum pigem minimaalselt kui üldse lapsel olla, siis jäi too nurka seisma. Meie lapsel oli väga tore põrandal seigelda ja söömiseks poleks niikuinii teda sinna pannud - kaldus asendis söömine oleks lapsele lausa eluohtlik, toit võib kergesti hingamisteedele ette minna.
    Raadiosaatja võtsime ka Cobra raadiosaatja, millel on beebimonitori funktsioon just seepärast, et seda saab ka muul otstarbel kasutada. Ja seda sai vabalt panna lapsest natuke kaugemale, sest raadiolained (olgu siis raadiosaatja või beebimonitori või üldse telefoni) lapse peaaegu et kaitseta aju lähedal ei riski hoida.
    Ja siis veel näputoitumise raamat oli minu jaoks tähtis varustus.
    Kahjuks lisamõistust kuskil riiulil ei leidnud ja seega sai ka palju ebavajalikku ostetud.

    VastaKustuta

Aitäh, et võtsid aega!