2. oktoober 2017

Kirbukakogemus

Kui peres on kolm last, siis ikka koguneb neid asju päris korralikult. Hoolimata sellest, et me soetame asju pigem vajadusepõhiselt, siis ikka juhtub, et ühel hetkel on kodus mõned mänguasjad, millega keegi ei mängi või riided, millest üks laps on välja kasvanud, aga mille alleshoidmisel teiste tarbeks ei näe sügavat mõtet. Ning hoolimata sellest, et ma pidevalt asju sorteerin ja proovin ülearustest vabaneda, on lõpuks tunne, et me mattume asjade alla. Lisaks on mul kogu aeg tunne, et kui saad ühest ülearusest asjast lahti, tuleb kohe kaks uut asemele. :) Samas on mulle looduse või emapiima poolt kaasa antud ka see kuulus "äkki läheb tarvis" joon, seega naljalt me midagi prügikasti ei viska, pigem hoian ja pakun teistele ja katsun müüa ning kui see ei õnnestu, siis viin vastavasse kogumiskasti/konteinerisse, annan asjad tasuta ära ning alles kõige viimases järjekorras viskan ma midagi prügikasti. Teisest küljest ei ole me ka erilised laristajad ning uusi asju niisama lihtsalt koju ei too, emotsioonioste teeme harva ja mida aeg edasi, seda rohkem liigume selles suunas, et vähem on rohkem ja pole nii rikas, et osta odavat asja.  Aga mitte meie pere tarbimisharjumustest ei tahtnud ma kirjutada, vaid jagada oma kirbukakogemust, täpsemalt öelduna Lastekirbuka kogemust.

Ma tean juba ammu, et Lastekirbukas on olemas, ja et üldse igasugused kirbukad on järjest popimad, aga et ise sellega tegeleda, selleni ma veel jõudnud polnud. Ikka olin üritanud oma asju müüa pigem kodus diivanil istudes ehk siis erinevate Facebooki gruppide kaudu ja Buduaari turul. Aga päriselt, kuna järelturg, eriti lasteasjadel, on väga tihe, siis ega see müük nüüd ülearu kiirelt edenenud. Seda enam, et pole siin aega neid pilte upitada, rääkimata sellest, et neid üldse teha, arvutisse tõmmata, kusagile üles riputada ja loota, et äkki keegi midagi ostab. Lisaks tuleb sellisel puhul ju tegeleda veel "kombluspolitseiga", kes peab vajalikuks üle küsida, kas asi ikka on alles ja kas saaks siit ja sealt nurgast ka pilti, et siis asi ikka soiku jääks. Samuti on üsna tüütu, kui inimene teatab, et ta nüüd kohe hakkab sõitma ja tuleb ostab ära ja siis ta ei jõua kunagi kohale ja teada ka ei anna, et enam ei soovi. Ühe oma laste kombe müüsin ma niimoodi vist 3x maha. :) Kaks esimest "kindlat" tahtjat lihtsalt ei jõudnud kohale. Kolmanda puhul ma isegi enam ei lootnud, et ta kohale tuleb, aga ikka tuli. :) Hakka või uurima, kas kahe esimesega äkki juhtus midagi.  Lisaks teine osa "kindlaid tahtjaid", kes täiesti süüdimatult pakuvad -50% sinu küsitud hinnast ja peab seda täitsa OK suhtumiseks. Ma ei tea, võib-olla ongi. Aga kuna ma üldjuhul ikka hindan asjade olukorda täitsa adekvaatselt ja määran neile vastavalt sellele ka hinna, siis ausalt, sedalaadi turukauplejad on natuke tüütud, seda enam, et üldjuhul ei vii asi kunagi tegelikult ostuni, isegi, kui annad hinnas rohkem alla, kui algselt oled välja mõelnud, et võiks. Ma jätan alati tingimisruumi ka, sest on vist üsna inimlik oma asjade väärtust natuke üle hinnata. Seega on mõistlik anda hinnas pigem veidi järgi, kui nui neljaks oma hinna juurde jääda. Kui inimene on normaalse suhtumisega, siis ma olen üldiselt ise lõpuks öelnud, et kui kohe ära viid, siis annan hinnas veidi alla ka. Ja ma ei räägi siin riietest, vaid pigem suurtest beebiasjadest, nagu lamamistoolid jms. Lõpuks on see ju ikka nagu win-win olukord, kus mina olen üleliigsest vabanenud ja teine saanud selle, mida on otsinud ja päriselt soovinud.

Nii ma siis olin siin mõnda aega tõstnud ülearuseid lasteasju kottidesse ja mõelnud, et ühel päeval teen neist pildid, aga no kuidagi ei jõudnud selleni ja nii ma siis hakkasin uurima kirbuka võimalusi. Tallinnas, selgus, et on neid päris mitmeid, lisaks mitmed kirbuturud, mis toimuvad siin ja seal teatud intervalliga. Kõige tihedamini vist Telliskivi kirbuturg, mis toimub praktiliselt iga nädalavahetus. Mina jäin seekord Lastekirbuka juurde, kus on boksirent 12 eurot nädalas ja viies nädal tasuta, kui rendid boksi korraga neljaks nädalaks. Täitsa OK hind minu meelest. Ja kuna enamus asju, mida ma soovisin maha müüa, olid üleriided, siis otsustasin katsetada, sest uskusin, et nendest ikka lahti saan. Selle 12 euro eest saad sa Lastekirbukal enda kasutusse ühe stange, kaks riiulit, ning nende alla jääva põrandapinna. Seda on üsna piisavalt minu meelest, aga see oleneb muidugi asjade kogusest, mida viia soovid. Minul jäi tegelikult põrandapind kasutamata ja riiulitel oli ka minimaalselt asju, samas, kui mõni boks oli ikka asju väga-väga täis topitud.

Väike statistiline ülevaade ka, et saaksite aimu, millised tulemused olid. Ma võtsin seekord boksi 2 nädalaks. Nö prooviks, et vaatan, kuidas läheb. Maksin selle 2 nädala eest renti 24 eurot. Asju viisin sinna 2x ja ühtekokku 74 asja. Neist maha õnnestus kahe nädalaga müüa 18 asja kogusummas 118 eurot ehk siis nö kasumiosa oli 94 eurot. Täitsa OK tulemus, sest mul olid üsna soodsa hinnaga asjad mu oma meelest. Kõige odavam asi oli mul müügis 50 sendiga (body) ja kõige kallim asi 16 euroga (üks rohkem kantud PoP k/s jope). Summa summarum olen ma igatahes tulemusega rahul. Muidugi, oleks tore olnud, kui oleks vähemalt pooltest asjadest lahti saanud, aga samas sain ma lahi kõikidest suurtest asjadest, mis kodus kõige rohkem ruumi võtsid. Juhul, kui oleksin kõik 74 asja maha müünud, oleksin teeninud 261 eurot, aga seda vist ei juhtu kunagi, et kõik asjad ära ostetakse. Eks ma nüüd ülejäänud sorteerin veel kriitilise pilguga läbi, et mida proovin veel müüa, mida saan kellelegi veel ära anda ja mis lähevad konteinerisse. Natuke kahetsen seda, et ma ei viinud sinna veel kolme kombet, mis kodus uut omanikku ootavad. Ühe k/s kombe hoidsin J jaoks nii igaks juhuks alles, et äkki läheb veel vaja, aga vist ikka ei lähe, sest kasutame juba ühte järgmist. Lisaks jäi koju veel üks unisex k/s kombe s68 ning tüdrukute talvekombe s62, mis ostsin mõlemad uutena ja kantud väga vähe ning ma lihtsalt ei julgenud neid viia. Kuna nende eest tahaks natuke paremat hinda saada, siis natuke ikka pelgasin, et äkki võtavad jalad alla ja jalutavad minema. :) Aga võib-olla see lihtsalt rumal hirm, sest müüja ütles, et nad on müünud seal ka 70 euroseid kombesid, nii et ei minda sinna ilmtingimata otsima soodsaid asju. Aga ega need kodus leiba küsi ja hapuks ka ei lähe, nii et järgmine kord.

Mis ma siis maha müüsin?
Ära osteti kõik k/s komplektid ja kombed ning ka talvekombed. Kõik need olid rohkem kantud ja ei läinud ka pesus enam päris puhtaks. Ära ei raatsinud visata, sest olid terved ja viisingi kirbukale sümboolse summa eest mõttega, et äkki kellelgi on tarvis varukombeks vms. Ja oligi. Win-win. Lisaks osteti veel ära puzzlematt, mõned püksid, paar mütsi, üks kampsun, paks vest, üks teksakleit, plastikust põll. Lõpus juhtus veel selline tore lugu, kui asjadele järgi läksin ja olin oma asjad autosse ära viinud, siis läksin sisse tagasi, et ringi vaadata, kas ehk oma lastele ka midagi leian. Olin seal riiulite vahel, kui kuulsin, kuidas keegi küsis müüjalt midagi ja äkki nimetas minu boksi numbri, mille peale müüja vastas, et need asjad viidi just minema. Mina siis tormasin sealt riiulite tagant välja, et ma olen veel siin, et mis huvi pakkus. Ühed klotsid (Lego analoog), mida oli kokku 1000 tk, aga üks pisem, kui teine ja neid ei saaks me niikuinii niipea kasutada, sest ühele meeldib ilmselt veel pikalt asju suhu pista ning teisele kahele käib 1000 klotsi koristamine hetkel veel ülejõu ning minu närvid ei peaks sellele vastu. :D Las siis mängib keegi suurem laps nendega, sest tõin klotsid autost tagasi ja andsin need uuele omanikult heameelega üle.

No ja nagu ma alguses ütlesin, siis üldiselt tulevad äraantud asjade asemele kohe ka uued. Nii ka seekord. :D Ei lahkunud ma ise ka sealt tühjade kätega ning osa rahast andsin kohe tagasi. :) Leidsin L jaoks ühe korraliku talvise autosõidujope (8 eurot). P sai endale järgmiseks suveks uued Crocsid (10 eurot), mis olid väga korralikud. Ning veel leidsin ühe Barbie koos lisariietega (3 eurot) ning ühe raamatu (1,50). J veel eriti asjadest ei hooli ja riided on tal ikka peaaegu kõik olemas, nii et tema ei saanud seekord midagi. Vahel ma ikka naeran, et vaene pesamuna, tema hakkab uusi riideid saama siis, kui ta kunagi teismeline on ja ise neid nõudma hakkab, seni peab õe-venna asjadega leppima.

Minu tähelepanekud teistele algajatele kirbukamüüjatele: :) Vanad kalad võivad kommenteerida, kas on sama meelt või oskavad veel midagi lisada. ;)
-Vii korraga pigem vähem asju ja kui mingi osa on juba maha müüdud, vii juurde (kuidagi ei kutsunud mind need riiulid enda sisuga lähemalt tutvuma, kuhu asjad olid lihtsalt sülega sisse surutud ja põrandal ulatusid mõnel boksil asjad nii kaugele, et polnudki ruumi seal stange peal olevaid asju vaadata.
- Pese asjad puhtaks. Leidsin paar asja, mis mulle muidu meeldisid, aga no see kuivanud pudrulärakas seal keset kõhtu ei lasknud mul küll selle asja eest 5 eurot välja käia. Kui on selline plekk, mis pesus enam maha ei tule, pane see hinnasildile kirja, aga ära küsi selle asja eest ka hingehinda.
- Jalanõud võiks ka sopast puhtaks teha, kindlasti aitaks see müügiedule kaasa.
- Hinnasildile kirjuta välja ka eseme suurus (Lastekirbukas saadab tabeli täitmiseks, sinna on võimalik kogu vajalik info kirja panna). Osadel riietel on suurusnumbrid peidetud ja oli ikka jube tüütu seda otsida, kui sildil kirjas polnud. Mõnel ei leidnudki. Lihtsam oleks olnud hinnasildilt vaadata, sest sa ju ise tead, mis suuruses su laps seda kandis.
- Vii korraga ühte tüüpi ja suurust asju. Eksisin ise selle vastu ka, pärast mõtlesin, et oleksin pidanud natuke teisiti tegema. Nt alusta üleriietest, mis ilmselt müüvad üsna kiiresti (minu viidud üleriided müüdi maha paari päevaga). Lisaks veel ehl mõned suuremad asjad. Kui neis juba osa müüdud, siis vii juurde muud asjad. Muidugi, pind kasuta optimaalselt ära, lihtsalt mõtle hästi järele, millised asjad viid esmajärjekorras. Ka poiste-tüdrukute asju segamini pole minu meelest mõtet viia. See vaatepilt on seal erinevates boksides niigi kirju, aga kui ühes boksis on nii tüdrukute kui ka poiste riided, lisaks veel väga erinevates suurustes, siis on see päris tüütu sobramine.
- Katsu asjale panna adekvaatne hind. Isegi, kui sa ostsid selle ise kunagi kalli raha eest, siis vahepeal oled sa seda tõenäoliselt 150x pesnud, siit sealt on asi juba veidi rohkem kulunud. Mõnes kohas nööp ripub või on õmblus veidi hargunud. Mõtle, kas sa ise ostaksid selle eseme sellisel kujul sama raha eest. Või siis vähemalt korrasta ese nii, et inimene oleks valmis selle summa välja käima, mida küsid.  Järelturg on tihe ja uusi asju saab ka mõistliku raha eest. On su eesmärk asi maha müüa või saada sama raha tagasi. Üldiselt vist inimesi ei huvita eriti see, mida sina selle eest kunagi maksid, teda huvitab, mida tema maksab ja mida ta selle eest saab.
- Lastekirbukas pakub välja võimaluse, et saadab sulle hinnasildid meilile, nii et sa saad need kodus külge panna. Kasuta seda võimalust, eeldusel et saad printida. Seal kohapeal läheb isegi niisama asjade väljapanekuga piisavalt aega, osa töö kodus ära tegemine on mugav ja aitab aega paremini kasutada. Sellest hetkest, kui mulle hinnasildid saadeti, anti mulle 3 tööpäeva aega asjad kohale tuua. Nii, et seda aega on piisavalt. Kui tahtsin asju juurde viia, saatsin neile uue nimekirja ja nemad mulle hinnasildid ning panin jälle kodus külge ning viisin ainult järgmine päev kohale.

Kas on ka miinuseid?! Ega ma väga ei oskagi neid nimetada, sest mul midagi negatiivset ei juhtunud. Asjad olid kõik alles, st midagi jalutama ei läinud ja müük oli OK. Lastekirbukas asub Tallinnas Kadaka teel. Võib-olla see asukoht pole kõige parem. Samas, eks see oleneb sellest, kus sa elad. Kohalikel pole asukohaga kindlasti mingit probleemi. Mina sõitsin sinna autoga, nii et ma täpselt ei tea ka, kuidas sinna ühistranspordiga saab. Samas, eks kirbukaid on ilmselt igas linnaosas, mitmed isegi kesklinnas, nii et kindlasti leiab igaüks just endale sobiva kirbuka, mille asukoht tema jaoks parim. Usun isegi, et ühel hetkel proovin ka ise mõne teise kirbuka järgi. Lugesin Facebookis erinevate kirbukate kohta käivaid arvamusi ja eks neid oli ka seinast seina. Ise leian, et eks alati sõltub palju inimese enda ootustest ja suhtumisest. Kui väga midagi ei oota ega looda, pole ka eriti võimalust pettumiseks. Aga usun, et kui keegi mõne minu asjaga minema jalutaks, siis see teeks küll meele kurvaks, isegi kui selle asja saatus lõpptulemusena oleks rännata tasuta asjade konteinerisse. Sest see ei ole ühestki otsast cool, eks!

Mis siis veel?! Ega oskagi suurt muud lisada. Võiksin siin detailide ja tähelepanekute üle veel pikalt jutustada, aga eks igal ühel omad kogemused ja see, mis häirib mind, ei häiri mõnda teist. Ning see, mis rõõmustab mind, on teise jaoks köömes.

Mina usun, et kasutan kirbukal boksi rentimise võimalust veel teinegi kord, sest minu jaoks oli see üsna mugav viis üleliigsetest asjadest vabanemiseks ning soovitan seda võimalust ka teistele. Millised on sinu kogemused? Kas sarnased või erinevad või kas oled üldse kirbukal käinud ostmas/müümas? Kas kaalud nüüd seda võimalust? Andke teada!

8. juuli 2017

Romper, jumpsuit, one-piece...

Mul ei ole õrna aimugi, kuidas sellist riideeset eesti keeles nimetatakse... Help, anybody? Vahepeal mul isegi oli mingi sõna, mille mees nii muuseas nimetas, aga seegi on jälle meelest läinud. :) Igatahes ostsin ma selle lõike väikse kahtlusega hinges juba umbes aasta aega tagasi ja mõtlesin, et proovin siis ise järgi, kas seda on tõesti võimalik niimoodi peaaugust selga saada ja mida lapsed sellest arvavad. No vahepeal on möödunud aasta... Ma ei tea isegi, miks see lõige mul seisma jäi (paraku pole see ka ainus selline lõige, mille ma ostnud olen ja mis oma aega ootama on jäänud. :( :) Aga küll ma need ükskord kõik järgi proovin.) Peale vaadates tundub see romper selline mõnus riideese, mida hea suvel kanda. Sups ja seljas! Hea randa minna või siis ka tudukatena kanda. Ainus asi, mida meil pole, on suvi...


Tegemist on sellise mõnusa lihtsa õmblemisega, mille saab valmis nii umbes poole tunniga. Ainult kangast läheb palju, aga võib ka vanu t-särke kasutada väiksemate suurute puhul. Võimalik õmmelda lühikese varrukaga, pika varrukaga, ilma varrukata. Lõige olemas kuni suuruseni 116. Mulle tundub, et läheb pigem varem ja on üsna täpne, ilma erilise kasvuvaruta. Seega, kui soovi, siis kahtluse korral pigem suurem number võtta, saab paremini selga ka. Kes julgeb, teeb proovi!


Nagu eespool mainisin, selga käib peaaugu kaudu. Olin näinud videosid, kuidas emad neid lastele selga panevad ja see käis imelihtsalt. Kuidas kommenteerin lähtudes isiklikust kogemusest? Ausalt, nii lihtsalt see esimesel korral päris ei läinud, kui mulle tundunud oli, et võiks minna, aga midagi keerulist ka mitte. Mu ligi 5-aastasel tütrel käis see selga sups ja sups, polnud probleemi. Mu 2a 5k poeg tahtis väga selga panna, aga potile minnes sattus vähe segadusse, et polnudki midagi alla lükata. :D Vajas abi. Aga ilmselt harjuks ära, kui veidi tihedamini seda talle selga panna. Pesamuna, kes kannab praegu suurust 74, oli selgasaamine nii ja naa. Kuna tema puhul tuleb arvestada mitu korda päevas mähkmevahetamise vajadusega, siis ilmselt muutuks veidi tüütuks tema jaoks see riietamise protsess, aga saaksime hakkama.



Õmblemise poole pealt on ilmselt kõige olulisem õige venivusega kanga valik. Kui kangas piisavalt venib, pole valmis eseme selgasaamine probleem. Samas tundub siiski, et tegemist pigem saleda lapse riideesemega, kuna peale peaaugu ei ole ühtegi võimalust romperit selga saada. Pole trukke, lukke, nööpe vms. Mis teisest küljest teebki asja lihtsaks.


Enne, kui ma lõike ostsin, lugesin läbi kõik, ligi 200 kommentaari selle lõike kohta. :) 99% oli positiivne tagasiside, kõigile meeldis, lapsed vaimustuses, issid samuti, et hea lihtne selga panna ja pole mingit riiete kokkusobitamise küsimust. Leidsin ainult paar üksikut kommentaari, mis olid veidi negatiivse alatooniga, aga nende puhul jäi ka mulje, et nad polnud päris täpselt aru saanud, mis lõike nad ostsid. Meie issi arvas esialgu, et hapu... :) Pean teda veel veenma. :) Lapsed panid rõõmuga selga, et proovida uut ja huvitavat riideeset, kuid vanem tütar eelistab mul hetkel pigem seelikuid kanda ja pojal on peal suur ise-ise-ise, nii et riideeset, millega võib abi vaja minna, ta hetkel väga ei soosi ja kuna pole ka korralikku suve, siis pole ka väga põhjust olnud sellega õue peale laiama minna. Pesamunal on ükskõik, mis talle selga pannakse. Mulle endale see riideese aga väga meeldib, sest tundub ülimugav ja on ka väga äge vaadata. Kuna ma eriti hetkel kodust kaugemale ja poodi või paljude laste sekka ei satu, siis ma ei tea, kas ja kui palju Eestis selliseid rompereid müügil ja kasutuses on, aga Instagramis tundub mulle, et ameerika emad muud ei õmblegi. :) Neid tehakse nii uuest kangast kui ka taaskasutusmeetodil vanadest t-särkidest. Neid on Instas lihtsalt niii-niii palju. Ja kõik need näevad ülilahedad välja. :)



Mida teie arvate?

10. aprill 2017

Kevadine kapikoristus

Tundub, et ma siia blogisse enam suurt rohkemat ei jõuagi, kui ainult soodukaid välja kuulutama. Katsun ennast parandada. :) Seniks, tule shoppama. :) Siia.


12. märts 2017

Üle pika aja...

Vaikus siin blogis on juba väga pikaks veninud. Mõtlesin selle vaikuse murda sellega, et tutvustan ennast ja oma tegemisi üle tüki aja. Need, kes minu blogisse või Facebooki lehele juba algusaegadel sattusid, need ilmselt on nii enam-vähem kõigega kursis, aga kuna aja jooksul on ikka uusi liitujaid tekkinud, siis ei tee väike ülevaade ehk paha.

3,5a tagasi olin ma ühe lapsega kodune ema, kel polnud plaanis veel tööle minna, sest soov oli ka teine laps saada. See teine lasi aga ennast veidi oodata ja niisama arvutis ja teleka ees aja surnuks löömine tundus kuidagi jabur ja väga igav ka. Nii ma siis tundsin, et lisaks lapsele on mul vaja ka midagi päris oma ja ühel hetkel mõtlesin, et hakkaks blogima. Ei olnud mul õrna aimugi, millest ma täpselt kirjutama hakkan või kui pikalt minus see blogimisesoov püsida võiks või kuhu välja viib. Aga asjad kujunesid kuidagi nii, et ühel hetkel avastasin ennast Pinterestis ringi vaatamas ja koduõmblejate blogidesse sattumas. Peamiselt ameeriklaste omadesse. Sealsetest blogidest leidsin esimesed tasuta lõiked laste riiete õmblemiseks. Ja nii ma mõtlesin, et äkki prooviks veidi õmmelda ja oma peaaegu olematud ning roosteläinud oskused meelde tuletada. :)

Nüüd võiks öelda, et ülejäänu on juba ajalugu.... Eks ta mõnes mõttes on ka. Kes soovib, tuhnib veidi siinsamas blogis ringi ja saab näha/lugeda, mida ma aja jooksul teinud olen. Ja kes lugeda ei viitsi, võib Facebooki alumeid sirvida. Ajaloost palju põnevam on ehk pigem hetkeseis.

Tänase seisuga on minust eneselegi veidi ootamatult kolme lapse ema saanud. :) Ja ma olen endiselt kodune. Mul on kaks tütart ja üks poeg.  Aga mul on endiselt ka mu õmblemine. :)  Ma tean, et nii mõnigi teist küsib nüüd, et aga kuidas ma jaksan kolme väikse lapse kõrvalt veel ka õmmelda. Ega seal mingit erilist valemit pole. Ma ei pea ennast kuidagi eriti võimekaks emmeks või kellekski, kes palju teeb ja palju jõuab. Pigem vastupidi, olen suhteliselt laisk inimeseloom. Aga on asju, mis silma särama panevad ja üks neist asjadest on praegu õmblemine. Muul ajal olen ma samamoodi suurema osa ajast väsinud, nagu enamus väikeste laste emasid, sest uni on katkendlik, samamoodi joon ma aeg-ajalt külma kohvi ja söön külmaks läinud toitu ja mitme tegemise vahepeal lahendan suuremate laste "maailma suurimaid muresid" e tülisid. Trenni pole ammu saanud, juuksurisse jõuan pigem harvem, kui tihti. Raamatute lugemisest unistan kogu aeg. Jne jne. Aga õmblemine on minu piksevarras. Ma teen seda, sest mulle meeldib ja ma saan sellest uut energiat. See maandab mind ja hoiab mind reel ja olgem ausad, aeg-ajalt ka hulluks minemast. :)

Mõni küsib nüüd, et aga millal ma õmblen? Peamiselt õhtuti. See "minu aeg" on õhtul 22-00 vahel, peale seda, kui lapsed on lõpuks magama jäänud. Õnneks või kahjuks olen ma õhtuinimene, kelle energiatase tõusebki maksimumi alles hilistel õhtutundidel. Õhtuinimene on ka mu mees. Aga meie lapsed on.... lihtsalt lapsed! :) Nad ärkavad hommikul kell 7 ja uinubki viimane u kella 22 paiku, olenevalt sellest, kui pikk või lühike on olnud lõunauni ja kui väsitav on olnud päev. Ilmselt on ka nemad kõik õhtuinimesed, sest magamajäämine on meie peres katsumus omaette, kuigi meil on oma magamamineku rutiin ja puha. Ega palli ikka naljalt kasti ei suru või oli see vastupidi... :) Tänase seisuga on kaks suuremat ka lasteaialapsed, mis annab mulle kolmel päeval nädalas vajaliku hingamise ruumi, sest esialgu käib poeg lastaias kolmel päeval hommikupoolikul. No ja mind on tegelikult õnnistatud lastega, kelle beebiea lõunauned kestavad pikalt, ikka nii 4-5h. Nii, et nüüd saan ma ka juba päevasel ajal veidi õmmelda.

Muidugi ei saa ma ka ära unustada oma armast meest, kes mind igati toetab. Mul on temaga vedanud. Kui on vahel nii, et vaja mõni kiire tellimus valmis saada, siis valvab ta lapsi ja laseb mul õmmelda. Samuti osutab ta mulle suurema osa ajast kulleri- ja postiteenust, sest ise ma naljalt sinna automaadi juurde vahepeal ei sattunud. Ning raamatupidamise teenust, sest see, mida ma teen, on täitsa ametlik ja kulud-tulud on ikka vaja kontrolli all hoida. Ja eks peretoetus on ikka väga oluline, eriti, kui ei saa tööd teha nö kaheksast viieni.

Ma pean ikka rõhutama, et ma ei ole õmblejaks õppinud. Kõik, mida ma oskan, olen kaasa saanud kas emapiimaga või siis ise raamatutest ja internetist sõrmega järge ajades õppinud. Tänapäeval on ju tegelikult väga lihtne, kui on soov midagi praktilist juurde õppida. Lööd aga Google lahti ja otsid. Õnneks on olemas inimesi, kes viitsivad kirjutada igasugu pildimaterjaliga blogipostitusi või veel parem, teha detailsed videod. Enamasti vaatan/loen ma inglise keeles.  Siiski, üsna sageli tunnen ma, et tahaksin ühel hetkel ka päriselt kooli minna ja mõned asjad lasta endale puust ja punasega selgeks teha. Minust ilmselgelt ei saa kunagi päris rätsepat, kes kogu garderoobi valmis õmbleb, aga selline mõnusal tasemel koduõmbleja tahaksin küll olla. Ja õppida on mul päris kindlasti veel kõvasti. Siiski julgen ise öelda, et selle 3,5a olen ma kindlasti arenenud. Oleks ka imelik, kui seda juhtunud poleks, eks. :) Siis ma ilmselt lihtsalt enam ei õmbleks.

Kui ma alustasin, siis õmblesin ma peamiselt taaskasutusmaterjalidest. Head kangad on suht kallid ja alguses tundsin, et ma ei julge neid käkki keerata. No ja risk oli täitsa olemas, sest oskused... :) Nii oli taaskasutusmaterjal täitsa hea alustamiseks. Nüüdseks olen ma neist aga peaaegu loobunud. Ühest küljest seetõttu, et ma saan poodi üsna harva ja lihtsam on lahti lüüa mõni e-pood ja sealt tellida. Samas pole ma enam taaskasutusest ka selliseid põnevaid mustreid leidnud, millest õmmelda tahaks. Lisaks on taaskasutusmaterjalidest õmblemine minu jaoks üsna ajakulukas, sest peab mõtlema ja kombineerima ja sobitama, et millise lõikega ja mis suurusele püksid neist välja tulevad. Vahel jääb jupike puudu või ebamõistlikult suur tükk üle, millest samas siiski enam teist paari ei saa jne jne. Samuti hakkas ühel hetkel rohkem tellimusi tulema ja nii hakkasin otsima ilusaid kaalukangaid. Nendega on aga see häda, et kahjuks ei tea ju kunagi, mida sa päriselt saad. Neile pole koostist juurde kirjutatud, aga see on ju siiski vajalik teada, kui on soov õmmeldud asju müüa. Nii olen ma vaikselt ka nendest loobunud. Mõned on mul siiski veel kodus järgi, eks paistab, mis nendest saab.

Tänase seisuga tellin ma ca 95% materjalidest välismaistest e-poodidest. Peamiselt Saksamaalt ja Põhjamaadest, aga ka Inglismaalt ja Prantsusmaalt olen tellinud. Ja üha enam tellin ma ökokangaid (paljud väikesed e-poed tegelikult ei müügi enam muud). Usun, et tänaseks ca 80% tellitud kangastest, mida kasutan, on kas GOTS või Öko-tex 100 sertifikaatidele vastavad.
Kui kunagi tundus (oli) kõik öko kuidagi hullult kallis, siis nüüdseks on niipalju väiketootjaid/-müüjaid tekkinud ka kangamaailma, et ka ökokangaid saab juba täitsa mõistlike hindadega. Asja teeb kalliks hoopis postikulu, mis käib sageli kilode järgi, aga siis tuleb lihtsalt mõelda ja kalkuleerida, mida tellida, mida mitte või oodata mõnda sooduskampaaniat. Samas mulle meeldibki toetada selliseid väiketegijaid, nagu ma isegi olen ning osta nende käest. Viimasel ajal on silma jäänud ka paar eesti e-kangapoodi, kus on mulle meeldivaid kangaid, aga tellimiseni pole veel jõudnud. Ehk ühel päeval teen proovi.

Kusjuures, ma tellin alati väikeseid koguseid. St enamasti tellin ma ühe mustriga kangast ca 1-2m, mitte rohkem. Seda sellepärast, et raske on ennustada, millised mustrid teile meeldivad ja mis kaubaks läheb. Teiseks sellepärast, et ma tahan ise üsna ruttu vaheldust. Kui ma peaksin õmblema ühest samast kangast korraga rohkem, kui 10 paari pükse, siis ma ilmselt ei viitsiks juba ammu sellega tegeleda. Natuke on minus vist nüüdseks peidus ka kangahoolik. :) Sest ma kogu aeg otsin uusi ja huvitavaid kangaid. Ja vahel ei suuda neile ei öelda ning tellin ikka, kuigi kodus on kuhi  juba ootamas. Nii, et kui minu käest pükse ostate, siis teadke, et teised täpselt samasugused on tõenäoliselt  jalas ainult nii umbes 5-6 lapsel. Muidugi, ma ei välista, et keegi teine samu kangaid kasutab. :D Aga ma ikka katsun silma peal hoida sellel, millistest kangastest teised parasjagu õmblevad ning väldin samade kangaste ostmist. Samas on neid koduõmblejaid, kes müügi eesmärgil õmblevad, viimasel ajal niipalju juurde tekkinud, et mul vist enamusest pole aimugi.

Kuskohast ma inspiratsiooni saan? Nagu eespool mainisin, siis algusajal olid selleks erinevad blogid ja Pinterest. Nüüdseks olen ma suhteliselt Instagrami üle kolinud, sest tundub, et see on see koht, kus elu käib. :) Mulle meeldib, et seal saab ise valida, keda ja mida ma jälgin. Ja seal on nii palju väiketegijaid, kes just Instagramis oma töid näitavad ja ka müüvad. Peamiselt jälgin vist küll ameeriklasi, aga on ka üks väga ilusaid asju tegev ukrainlanna ja mitmeid rootslasi jälgin ja sakslasi ka, aga viimaseid pigem vähem, sest neil on hoopis teistsugune stiil ja maitse. Kuigi ma ise pole Instagramis just eriti aktiivne, siis aegajalt ma siiski sinna postitan. Eriti poolikutest töödest ja sinna satuvad ka asjad, mida ma ise otseselt ei müügi, vaid saadan edasimüüjatele või otse tellijatele. Kel huvi, leiab minu konto siit.

Kui edasimüüjatest rääkida, siis neid on mul hetkel kaks, NONA Tallinna pood ja Rüblikud Saaremaal. Kel huvi, minge kohapeale vaatama. Kuna igasugune koostöö tähendab ka vastutust ja kohustusi üksteise ees, siis hetkel ei ole ma rohkem koostööpakkumisi vastu võtnud. Aga kui keegi teist tahab minuga ühel või teisel moel koostööd teha, siis kindlasti julgelt ühendust võtta. :) Kuulan kõik ära ja ehk jõuame kokkuleppele. :)

Sellest, mida ma õmblen, saab muidugi kõige paremini aimu minu Facebooki lehel, seal on ka väike müüginurk olemas. Samas olen ma endale selleaastaseks eesmärgiks võtnud mõnel laadal osalemise. Neid kohti ja kordi ei saa olema palju, sest pesamuna on alles pisike ja emmest sõltuv, aga kui mind kusagil reaalselt oma püksipoega kohata saab, annan sellest kindlasti eelnevalt Facebookis ja siin blogis ka märku. Kõige esimene koht saab ilmselt olema kevadine lasteasjade turg TTÜ-s. Sest sügisene kogemus oli päris tore ja motiveeriv ning ootan kevadisest sama. Igatahes, kui satute ka sinna, siis tulge ja öelge tere ning kui olete mu käest juba enne ostnud, siis öelge ka, kes te olete. Ma rõõmustan! :) Mul on nimede peale üsna hea mälu ja sageli mäletan isegi seda, kes mida ostnud on. :)

Tegelikult oleks mul päris palju veel kirjutada ja piltegi mõtlesin alguses näidata, aga kõik ei mahu ühte postitusse. Läheks väga pikaks. Katsun edaspidi veidi usinam kirjutaja olla ja sagedamini teiega siin kohtuda. Aga ehk saite nüüd vähemalt veidi aimu, kes ma olen ning mida ma teen. Ja kui miski jäi segaseks, siis küsige julgelt üle! :)

Seniks aga uute püksteni! ;)
Lehti