11. veebruar 2018

Elust kolme lapsega, vol 3

Selle postituse draft seisab mul siin mustandite kaustas juba sellest hetkest peale, kui avaldasin vol 2. Olen seda vahepeal täiendanud ja proovinud lõpetada, aga ikka on elu vahele tulnud. Tegelikult ei jõudnud ma ka praegu kõike kirja panna, mida tahtsin, aga avaldan selle nüüd, sest muidu võib juhtuda, et  kustutan selle lihtsalt. Juba praegu oli imelik lugeda jõulukuusest. :D Aga äkki kirjutan siis ühel hetkel ka vol.4. sest mõtteid mul tegelikult veel oli. 

Milline on siis see argipäev kolme lapsega? Ma ütleks, et meie peres on see üsna tavaline. Hommikul ärkavad esimesed tegelased umbes kell 7. Kes vaatab multikaid, kes nõuab süüa, kes otsib oma riideid, kes tegeleb kõige sellega, millega tegelema ei peaks. On hommikuid, mis mööduvad väga rahulikult ja kiirelt, aga on ka hommikuid, mis mööduvad väga valjuhäälselt ja rahulolematult. Ühel või teisel moel saavad kaks suuremat ja issi riidesse ning ca 8.20 ka uksest välja. Kes tööle, kes lasteaeda. Mina koos pesamunaga jääme putru sööma ja hommikukohvi jooma. Siis on paar tunnikest mänguaega ja J suundub juba lõunaunne. See kestab tal endiselt keskmiselt 3-4h, harva vähem, aga vahel ka kauem. Hetkel magab ta seda verandal vankris või siis lükkan ta veranda trepile. Aga kuna talvisel ajal on Nõmmel värske õhu definitsioon suht hägustunud, siis üldiselt siiski verandal. Samal ajal katsun mina hakkama saada esmavajalike majapidamistöödega ning seejärel asun üldjuhul õmblema. On päevi, kus ma saan J une ajal väga paljude asjadega ühele poole, aga on ka päevi, mil ma õhtu saabudes mõtlen, et appi, kuidas ma üldse mitte midagi tehtud ei saa. Ma katsun väga vähe aega veeta arvutis, kuid vahel on ikka vaja seal ühte teist toimetada ja uskumatu, kui kiiresti siis aeg lendab. Kui J ärkab, sööme me lõunat ja seejärel on veidi mänguaega ning siis katsume õue suunduda. Kuna esimene uni kestab J nii kaua, siis talvisel ajal juhtub sageli, et õue lähme me alles siis, kui väljas on juba uuesti pimedaks läinud. Kuna ma olen ise täiesti õhtune inimene ja hommikuti on raske ennast "käima saada", siis tema esimese une ajaks ei ole ma ise tavaliselt veel hommikumantlist välja saanud. :D Aga päevad pole vennad. Õues jääb J tavaliselt ka oma teise unne ja olenevalt päevast magab ta tavaliselt seni kuni teised töölt ja lasteaiast tulevad. Õhtud kipuvad muidugi lastel lühikeseks jääma, sest tuleb süüa, veidi mängida, vannis käia, pidžaama selga ajada, unejutt lugeda ja jällegi uinuda. Oleme mehega need ülesanded kõik omavahel vaikimisi ära jaganud. Magama paneme nüüd lapsi jällegi vaheldumisi. Üks õhtu mina suuremaid ja tema väiksemat ja siis vastupidi. Aga aluses oli kahjuks üsna pikalt ka periood, kus mina tegelesin iga õhtu väiksemaga ja tema suurematega. Eks see avaldas ka oma mõju, mis ei olnud alati positiivne.

Kuigi ma luban peaaegu alati lastel koju jääda, kui nad selleks soovi avaldavad, siis seda peresisest kvaliteetaega võiks alati rohkem olla. Seetõttu nädalavahetustel katsume me alati midagi koos teha või kusagile minna. Olgu selleks siis loomaaed või ühine kuusetoomine ja ehtimine või kasvõi niisama koos kaugemale mänguväljakule minek. Lastele jäävad need asjad meelde. Nt käisime ca 2k tagasi ühel ilusa ilmaga päeval Lauluväljakul. Lihtsalt niisama jalutamas ja treppidest üles ronimas ning Gustav Ernesaksa kuju juures pilti tegemas. Ja nüüd iga kord, kui nad näevad midagi, mis seondub lauluväljakuga, hüüavad, et emme-issi, vaadake, me käisime seal. Nende jõulude ajal käisime lõpuks ka Raekoja platsil kuuske vaatamas. L oli nii julge, et läks seal isegi Jõuluvanale luuletust lugema lavale. Siis, kui Raekoja platsi kuusk toodi,  ma seda täiesti puhtjuhuslikult nägin. Hakkasin linna sõitma, kui Viljandi mnt äkki politseiauto tuli. Ma alguses mõtlesin, et niisama patrull sõidab väljakutsele, aga politseile järgnes suur veok, mille roolist Jõuluvana lehvitas. Ja sellel veokil oli kuusk. Rääkisin sellest lastele ja nad mulle iga paari päeva tagant küsimuse esitasid, et millal me seda kuuske vaatama lähme. No eks tahtsime isegi, aga kuidagi juhtus nii, et kas tuli jälle midagi ette või sadas taevast lihtsalt mingit jampsi alla, mis võttis igasuguse soovi kusagile minna.  Aga lõpuks sai see lubadus täidetud. Lapsed vajavad sedalaadi vaheldust. Kui on meeles uurida ja lõpuks õnnestub ka osta, käime teatris vm. Viimati käisime Estonias väikeste kontserdil. Iseenesest oli muusikaline osa väga tore, aga sõnaline osa oli minu meelest liiga akadeemiline ja laste jaoks hoomamatu ning pikk, suunatud pigem täiskasvanutele. Aga kui on vaja lapsi nö "kontrolli all" hoida, siis ega see lapsevanem seal väga suuda ka seda teksti jälgida. Aga tore võimalus lastele kultuuri pakkuda siiski.

Kui mu käest küsitakse, kuidas siis on elu kolme lapsega, siis ma ausalt võin öelda, et pole olulist vahet, kas neid on kaks või kolm. Nii mõneski mõttes oli kahega keerulisem. Üldse, see üleminek ühelt lapselt kahele, oli juba emotsionaalses mõttes palju raskem. Tekkisid küsimused, et kuidas ma ikka suudan ennast kahe vahel jagada ja kuidas kahte last armastada, kui mulle tundus, et isegi üks vajab palju palju rohkem. Aga see kõik sai lahenduse iseenesest. Ma ei tea, kas suureneb armastuse kogus või jaguneb see lihtsalt laste vahel, kuid mul ei ole küll kordagi tekkinud seda tunnet, et ma armastaksin ühte neist rohkem, kui teisi. Nad on minu lapsed ja ma armastan neid, nii lihtsalt on. Pean siinkohal nõustuma ühe viie lapse isaga, kes ütles, et kaks last ongi kõige rohkem. Eriti, kui neil on väike vanusevahe. Selleks hetkeks, kui sündis kolmas, oli esimene juba niipalju suur ja mõistlik, et temast oli ja on siiani väga palju abi. Kusjuures, ma pean tõega au andma L-le, kellest mul oli paaril  esimesel nädalal peale J sündi üldse kõige rohkem abi. Sest siis veel P lasteaias ei käinud ja loomulikult jäi ka L alguses koju koos meiega. Mul on nii hästi meeles, kuidas L ja P koos ilusasti mängisid ega tülitsenud üldse, nii et mina sain rahulikult J tegeleda. Millegipärast ei ole see täna enam alati nii! :( :)

Tegelikult need raskused, mis kaasnevad kolme lapsega on meie jaoks olnud pigem suht praktilised. Nt on tänapäeva turvatoolid nii suured, et need ei mahu põhimõtteliselt kõrvuti ära. Võib-olla mõnda autosse mahuvad ja võib-olla mõned teistsugused toolid mahuvad, aga meie omad meie autosse mitte. Tean tuttava käest, et ka neil ei mahu, kuigi neil on suurem auto ja taga nö eraldi istmed. Nii, et ilmselt tulekski kõne alla kas mõni ameeriklane või minibuss. Viimast me kusjuures üsna tõsiselt ka kaalume, sest hetkel olen ma sunnitud istuma taga keskel ja suurem laps ees, kui on vaja terve perega sõita. Meil ei tule küll neid terve perega sõite väga palju ette, aga ebamugav on siiski. Väikseks jääb ka meie praegne elamispind. Kuigi me mahume siia kenasti veel ära, siis hiljemalt selleks hetkeks, kui tahaks J oma magamistoast välja pukseerida, on meil ikkagi vaja suuremat elamispinda. Jah, me võime ju mõelda, et vanasti elati veel suuremate peredega veel väiksemal pinnal, aga elu on edasi läinud ja ma ei taha elada nii, nagu vanasti. Ma olen pärit suurest perest, ma tean väga hästi, mida see tähendab. Aga muus osas ma hetkel ei saa küll öelda, et meil kuidagi keeruline või raske oleks olnud. Kõik suuremad beebiasjad, nagu vanker ja voodi jms olid meil olemas ja ma ei pidanud vajalikuks ühtegi neist välja vahetada, v.a turvahäll, millest ma juba rohkem kui aasta tagasi ka kirjutasin. Tänaseks oleme enamuse beebivarustusest ka maha müünud, aga sellest ehk edaspidi.

Minu käest ei ole seda kunagi küsitud, aga ilmselt huvitab nii mõndagi, et kui palju mõjutas meie otsust saada kolmas laps see 500 eurone toetus. Võin ausalt öelda, et ei mõjutanud üldse. Sel hetkel, kui ma J ootama jäin, ei teadnud ma sellest toetuse tõusust üldse midagi. Kuna ma televiisorit ei vaata ja lehti lugema satun ka kahjuks üsna harva, siis oli see teema minust kuidagi täiesti mööda läinud. Ma ei teagi, kas sellest lihtsalt enne ei räägitud või tõstatatigi see teema alles siis, kui ma seda tähele panema hakkasin, aga ma ei olnud selle toetuse tõusuga üldse kursis. Aga loomulikult, see on abiks küll. Me ei ela nii hästi, et saaksin sellele rahale sülitada, kuid raha ei olnud ka takistuseks kolmanda lapse saamisel. Me teadsime, et saame hakkama, nii või teisiti ja raha ning lapse vahele võrdusmärki ei pannud. Järgisime oma südamesoove. Ja olgem ausad, see lisaraha ei ole mitte 500 eurot, mida kõik näevad, kes seda ei saa, vaid ikkagi 300 eurot, sest 200 eurot said kolmelapselised pered juba enne ka.  Ja ma isiklikult ei tunne ka ühtegi last, kes perele raha sisse tooks, enamasti nad siiski viivad rohkem välja, nii et üle ei jää küll suurt midagi. Pigem aitab see summa mul ehk veidi kauem J-ga kodus olla ja ma ei pea kohe tööle ruttama, kui ta 1,5a saab. Aga seda poleks ma ka niikuinii teinud. Selle nimel elame me kokkuhoidlikumalt niikuinii, sest enne 2.a. saamist ma teda lasteaeda panna ei taha igal juhul. It´s only money!

Mida arvasid teised, kui kuulsid, et saame kolmanda lapse? Selle peale tahaks mõtlikult kaugusse vaadata ja vastata "huvitavalt". No tegelikult ka! Justkui ei tulnud seda mõnusat rõõmsat kaasaelamise hüüet, nagu esimese kahega. Keegi ei tulnud meile just ütlema, et me oleme lolliks läinud, aga nii mõnelgi juhul tõsteti üllatunult kulmu. Mulle tundus, et enamus meie lähikondsetest arvas, et me piirdume kahe lapsega. Neile oleks tahtnud öelda, et Guess what, four is the new two! :)
No tegelikult ka, mulle tundub, et kui ennemalt said kõik kaks last, siis nüüdseks pole see kolm enam midagi erilist, paljud saavad hoopis neljanda lapse. Sest ma olen seda näinud-kuulnud justkui nii paljude perede puhul. Aga tagasi teemasse. Oma lähimatele pereliikmetele lasime L öelda. Sellega seoses juhtus päris naljakaid asju. Me ei susinud teda tagant, et räägi nüüd, vaid lasime L endal otsustada, millal ta öelda tahab. Nt ämmale ta teatas uudise lauldes. :) Äkki täiesti tühjast kohast muu jutu vahele lõõritas, et aga meie emmel on tita kõhus. :D Me hakkasime kõik naerma ja ämm küsis, et kas ka päriselt? Sama päeva õhtul läksime ka minu ema juurde, kus oli ka mu õde. Veel enne magamaminekut rääkis L tädi P-le ka uudist, mille peale oli P reaktsioon, et ah, mis sa jamad? Ei ole! Saime jälle naerda, kui õde aru sai, et tõsi, mis tõsi. No ütlesin siis L, et mine räägi siis vanaemale ka juba ära. Vanaema oli juba voodis. L läks ja ütles, mille peale minu ema reaktsioon oli täitsa jabur. Ah, mis sa valetad! (Olgu öeldud, et mul on maailma parim ema, lihtsalt see reaktsioon oli jabur :D) Solvus L ja solvusin mina ka, et miks ema lapsele nii ütles! (Ta ei reageeri muidu kunagi nii!) Ütlesin, et L ei oskagi valetada ega pole seda kunagi teinud! Ja läksime magama! Aga mu ema vist ikka ei uskunud, sest järgmine hommik, kui mu solvumine oli juba üle läinud, küsis ta ise, et kas siis päriselt on oodata! Jah, muidugi! :) No siis oli rõõmu küll!

Aga ega see ei jäänud mul viimseks solvumiseks! Kuigi ma ei saa ka öelda, et oleksin hullult solvunud. Lihtsalt tekkis küsimus, et mis inimestel viga on ja miks see nende p... torgib. Nt. kuulsin veel selliseid tavalisi lauseid, nagu "Sa ka jälle rase!" (eee, kui tihti seda siis ikka juhtub? See on mul kolmas, mitte kolmeteistkümnes) "Jah, eks vaesuspiir tuleb iga lapsega lähemale!" (aaa, ok! Ma olen siis sinu meelest vaene, jah? Nojah, see arvamus on lubatud, aga siiski mitte tõsi! Mul ei pruugi olla oma maja, viimase peal autot ega miljonit pangaarvel, aga see ei tähenda, et olen vaene. Ja isegi, kui sinu maailmas olen, siis ma ei tule ei sinu ega kellegi teise käest abi paluma!) "Nii väike vanusevahe?" (ma ei tea, esimesel kahel oli vanusevahe 2a5k, teisel ja kolmandal 1a 9,5k. Ma ei saa öelda, et need vahed just niiii väikesed oleksid. Ma lihtsalt ei taha enam üle teatud vanuse sünnitada ja nooremaks ma paraku enam ei jää). Neid mahlakaid märkuseid oli veel, aga enam ei mäleta. Ükski neist ei näri tänaseni mu hinge seest, mõned lihtsalt jäid meelde ja tol hetkel põhjusatsid teatavaid emotsioone, sest ma olin rase ja hormoonid.... teate küll. Igal muul hetkel oleksin teravalt vastanud ja teema mõne aja pärast unustanud. Mingeid krokodillipisaraid ma ei valanud.

Vahepeal on J saanud juba 1a 3k ja elu on muutuses iga päevaga. Ma ütlen ausalt, on päevi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt enam ei jaksa. Ja kus ma tõesti küsin endalt, et mis mul arus oli? Päevi, mil kõigil on paha tuju ja kõik janunevad tähelepanu järele ja ma tahaks lihtsalt põgeneda, sest see oleks tunduvalt lihtsam, kui enda kolme vahel jagamine. Aga siis on päevi, kus ma vaatan oma meest ja kolme nunnukat ning ohkan õnnelikult ja küsin, et kas see tõesti on minu pere? Mul on päriselt kolm last? Kuidas see võimalik on? Kuidas mulle niipalju armastust antud on? Ja ma olengi lihtsalt õnnelik!

24. jaanuar 2018

Lapsesuu rubriik

Teadsin, et mul on juba pikemat aega, lausa mõned aastad juba, draftis üks lapsesuu postitus. Võtsin selle nüüd ette ja vaatasin üle ka mõned oma WhatsApp vestlused ning kokku sai üks üsna lõbus postitus! Parimad palad on hetkel veel kõige vanema suust. Kõige pisem ei oska veel rääkida, kuid keskmine laps on ka juba oma panust andmas. Oleks ainult meeles neid pärle sagedamini üles kirjutada! Aga siin need on!

L (ca 2,5a) ajab issit üles. "Issi, kell on nii vähe! Sa pead ärkama!"
Peale sellist ööd, kui uni oli niigi kõigil üsna lünklik olnud! :)

Mina: "Mul on uni!"
L(ca 2,5 a): "No mine unista siis!"

Lõin pea millegi vastu ära ja L (3,5a) teatab mulle selle peale:
"Sa pead nüüd arsti juurde minema! Pead parandama!"

Hakkasime maalt linna sõitma ja L (3a10k) ütleb vanaemale "No, head puhkust siis!"
Eks see ole tõesti vanaemale puhkus, kui saab mõnda aega üksi olla!

P (ca 1,5 a), soovides midagi: "Anna-anna-anna!"
Vanaema:"Anna jäi Tartu rongi alla!"
L (ca 4.a) täiesti tõsiselt: "Jäi või?"

Issi ütles millegi kohta, et seda saab internetist vaadata!
L (4.a): "Vaatame jah Hiirtenetist!"

L (4a): "Emme, vaata, lipp liputab!" Tegin talle siis kiiresti selgeks, et lipp siiski lehvib!

L (4a): "Emme, mis kell on?"
Mina: "Saab 5 min pärast 10."
L: "Aga mis kell praegu on?"

Palusin L (4.a) aidata mul lauda koristada. L keeldus. Ma ütlesin, et sa oled nii suur juba küll, et sul võivad oma väikesed ülesanded olla. Arvas ikka, et ei. Ma küsisin siis, et millal siis?
L:"Siis, kui ma emmeks hakkan!"
Olgu öeldud, et sedalaadi ülesanded ei kuulu meie peres kindlasti mitte ainult emmele, vaid meil kehtib teeb-see-kes-viitsib-ja-saab-või-paremini-oskab-tööde-jaotus!

Kord sõitsime maale, kui L (4,5a) küsib mu käest, et emme, kas taevasse saab sõita?
Mina: "Lennukiga ikka saab!"
L: "Aga autoga?"
Mina: "Ei, autoga ei saa!"
L: "Aga miks siis nool üles näitab?"
Tegelikult oli tee ääres otse edasi kohustuslikku sõidusuunda näitav märk!

L(4,5a): "Emme, kas elevandid on poisid?"
Mina: "Tegelikult on loomad emased ja isased."
L: "Aga kas lapsesed on ka?"

P (ca 2,5a): "Emme, ärgatus! Miks sa magad nii kaua?" See juhtus ca hommikul k pool 8, öö oli peaaegu vahele jäänud ja see ärgatus tehti mulle tema enda voodis, kus ma pool ööd kõveras seina ja lapse vahele surutuna veetnud olin.

Hiljuti olid mul lapsed juba mitmendat päeva kodus haiged. Mida see tähendab, teab ilmselt iga lapsevanem! Ühel hetkel tahavad kõik mööda seina üles ronida, iseendaga eesotsas. Mõtlesin siis, et vaatan, kas Telia filmilaenutuses on midagi, mida laenutada. Klõpsisin seal ringi ja vajutasin hoopis mingi tasuta Soome filmi mängima ja unustasin ennast seda vaatama. Ei läinud kaua aega mööda, kui tuli koht, mis polnud päris laste silmadele mõeldud. Lapsed olid ennast muidugi selleks hetkeks juba minu kõrvale sättinud.
P(3.a) küsib imestades: "Misasja need kaks paljast porgandit seal teevad?"
No tegelikult polnud seal suurt midagi peale mehe palja selja näha. Soome film ikkagi ju! :) Aga piisavalt, et küsimusi tekitada. Nad teavad, kuskohast lapsed tulevad.

Kusjuures, meil on raamat "Nii tulin mina", mida me neile, peamiselt L soovil lugenud oleme ja vajadusel siis juurde selgitanud, kui küsimusi on tekkinud. Neid küsimusi on olnud, aga mitte konkreetselt tegemise protsessi kohta. Kui me seda raamatut lugenud oleme, on L juba üsna huviga kuulanud ja pilte vaadanud, samas, kui P on enamasti mööda tuba ringi tuuseldanud ja omi asju ajanud. Kuid hiljuti selgus, et ta siiski on kuulanud ja kuulnud ning üsna täpselt ka meelde jätnud. Sõime laua ääres müslit, kus erinevad seemned sees. L küsis midagi nende kohta ja P hakkas selle peale jutustama issi ja emme seemnest ning sellest,  kuidas need kohtuvad. :D

Hiljuti küsis L mu käest, et aga kuskohast need seemned emme ja issi sisse tulevad? Ma siis selgitasin, et kui lastest saavad täiskasvanud inimesed, hakkavad need ühel hetkel inimese sees valmima. Mille peale L nutma hakkas, et tema küll ei taha, tema ei taha lapsi saada, sest tema ei taha sünnitada ja et valus oleks. Ma siis ütlesin, et ta ei pea sellepärast praegu küll muretsema ja see nii valus ka pole, et seda kartma peaks ja laste saamist saab ise ka ikka üldjuhul valida. Ja kui ta ei taha, siis ta ei pea lapsi saama. Tema ikka, et aga kui need seemned ikka hakkavad kasvama, tema ei taha. :) Oli ikka tükk selgitamist. Eks seda teemat tuleb veel palju käsitleda kuniks saabub arusaam.

Oma sünnipäeva eelõhtul küsisin lastelt, et kas te teate, mis on emmele parim sünnipäevakingitus?
L (5a): "Ei! Mis siis?"
Mina: "See, kui lapsed ei jonni!"
L: "Aga kui me hakkame?"
Mina: "Ärge hakake!"
L: "Mkm! Me kingime sulle parem raha!"

Hakkasin südamest naerma, aga järgmisel hetkel mõtlesin, et appi, miks ta sellise asja peale tuli. Et kas me oleme tõesti ise kinkinud/kingiks saanud niipalju raha, et laps peabki seda ainsaks mõistlikuks lahenduseks. Aga veidi hiljem tuli mulle meelde, et kuna üks mu õdedest oli just paar päeva varem oma juubelit tähistanud ja L küsis mu käest, et aga mis tädi H sünnipäevakingituseks sai? Ütlesin talle, et raha, sest tädi H soovis nii. Ilmselt tõmbas ta sealt mingeid paralleele.
Minu sünnipäeva hommikul üritas P korra tuure üles võtta, mille peale siis L teatas, et tema küll proovib täna mitte jonnida! :)  Siis küll heldisin, et laps ikka mõtleb emmele ja tema soovidele ka!

Lapsed ikka tõesti õpetavad palju. Just asjade lihtsuse kohta. Sageli täiskasvanutena me ajame asjad liiga keeruliseks, aga kui laps midagi räägib või küsib, siis paneb ikka kohe mõtlema, et kui lihtsad mõned asjad päriselt on ja miks me täiskasvanutena selle lihtsuse unustame ning sageli ise asjad enda jaoks keeruliseks mõtleme/teeme.

Milliseid toredaid ütlemisi teie lastel on ette tulnud?

21. detsember 2017

Elust kolme lapsega, vol 2

Ja ongi märkamatult kuuke jälle mööda läinud viimasest postitusest. Et intervall "aasta" päriselt teoks ei saaks, katsun nüüd teise ja ehk isegi kolmanda osa ka kirja panna.
Mul ei olnud algselt üldse plaanis rääkida laste sünnist ega sünnitusmajas veedetud ajast, aga kuidagi läks see nüüd ikka nii. Võiksin ju jätkata sellest, kuidas koju saabusime, aga kui juba läks pikemalt jutustamiseks, siis räägin ära ka selle osa loost. Jätkates sealt, kus eelmises postituses pooleli jäi...
Saime üldpalatisse juba umbes kell 7 hommikul ehk kõigest mõni tund peale sünnitust. Esimese kahega hoiti mind veidi kauem sünnituspalatis. Mäletan vist kõige selgemini seda, et väljas lõõtsutas vastik tuul ja palat, kus olime, olid vist aknad ka suht hõredad, sest hoolimata sellest, et sünnitusmajas on kõik korrad olnud suhteliselt palav, tundus mulle ikkagi, et kusagilt puhub tuul. Olime hädavaevu ennast beebiga teki sisse mässinud, kui hakkasid käima esimesed "külalised" e haiglapersonal, kes kõik midagi tahtsid, kes minu, kes beebitemperatuuri, kes rääkida sellest, kuidas beebit hooldada, kes sellest, mida enda puhul tähele panna, kes küsis lihtsalt, kas piima on jne jne. Seekord võtsin seda lihtsamalt, aga esimese lapse ajal mäletan, et see oli üsna tüütu, väsitav, stressi tekitav, kui kogu hommikupooliku keegi uksest sisse kargas. Olles hädavaevu silma kinni saanud, kui juba olid sunnitud vastama küsimustele, millest suure väsimuse tõttu iga kord kohe arugi ei saanud, rääkimata sellest, et oleks suutnud järge pidada, kes on kes ja miks nad kõike seda ja toda tahavad ja küsivad. Aga eks esmakordse emana, kes oli sunnitud haiglas veetma pea 5 päeva, oligi lõpuks kõik stressitekitav. P ajal saime me haiglast koju juba järgmise päeva lõuna ajal, st veetsin haiglas vähem, kui 24h ja nüüd J ajal veetsin haiglas vähem, kui 12h. Aga tagasi ühispalatisse.

Olin palatis kahe esmasünnitajaga, kellest üks oli venelanna ja kelle puhul ma ei saanud üldse aru, kui palju ta eesti keelest aru sai. Igatahes meiega ta ei rääkinud ja pärast käis tal eraldi keegi vene keeles kõike rääkimas. Nii, et ma ei tea, millal tema sünnitanud oli või kaua haiglas olnud, igatahes läks ta enne, kui mina koju läksin, üle perepalatisse. Teine palatikaaslane oli sünnitanud paar tundi enne mind ja ta ei osanud tegelikult beebiga suurt midagi peale hakata (see ei ole minu hinnang talle, vaid tema enda ütlemine). Palus, et ma näitaksin, kuidas beebit pesta ja kuidas mähe käib. Aga imetlesin tema julgust valveämmaemandalt küsida, kas nad ehk juba sama päev koju saaksid. Ja kui ämmaemand ütles, et räägib lastearstiga, julgesin mina ka küsida, et ma tahan ka koju. Ma ausalt ei oleks ise osanud seda küsida, sest olin ju alles kell 5 hommikul sünnitanud ja ma ei uskunud, et see isegi kõne alla võiks tulla. Aga koju me saime!

Kui veel rääkida sellest, mis mind hämmastas, siis selleks on personali suhtumine. Mul EI OLE otseselt etteheiteid kellelegi. Kõik nad teevad kindlasti väga tublit tööd ja kui peaks veel vaja minema, siis ma päris kindlasti otsustaksin Pelgulinna sünnitusmaja kasuks ja julgen ka teistele soovitada, kuid ma tõesti tunnen tagantjärgi, et perepalatis ja ema-lapse palatis mind peedistati, samas kui üldpalatis jäi mulje konveierist. St, et pere- ja ema-lapse palatis ma sain selle personaalse lähenemise osaks nii positiivses kui ka negatiivses võtmes. Hea oli saada personaalseid õpetussõnu, aga vastik oli see personaalne "peedistamine", mis lõpuks tekitas tunde, et ma olen emaks sobimatu materjal! Üldpalatis, aga vastupidiselt, räägiti kõigile kolmele korraga. Nagu öeldud, ühe kaaslase puhul polnud ma kindel, kas ta üldse keelt mõistis, teine oli ametis beebi rahustamisega ja lõpuks rääkiski ämmaemand suurema osa ajast minu poole suunatult, kuigi mina võib-olla et kõige vähem seda infot vajasin. Jah, selle 4a oli nii mõndagi muutunud kasvõi selles, kuidas nt beebi naba puhastada. Esimese ajal kästi puhastada saialilletinktuuriga, teise ajal vee ja seebiga ja kolmanda ajal juba lihtsalt puhta, keedetud veega. Aga põhimõtteliselt olin ma sel hetkel ainus, kes teda kuulas ja siis ma hämmastusingi selles, kuidas esmasünnitaja, kes ei oska lapsele mähetki panna ning kel polnud mahti ämmaemandat kuulata, nii lihtsalt koju lastakse. Aga eks neil oligi vabu kohti vaja, sest maja oli täis. Ja tundus, et kõik, kes selleks soovi avaldasid ja kel otseselt midagi viga polnud, lastigi kohe koju. Igatahes nii umbes kella 2 paiku tuli mees meile haiglasse järgi ja võisime selle ukse enda seljataga sulgeda, et minna koju oma kahe suurema põnni juurde ning elu kolme lapsega võis päriselt alata.

Kuna L jaoks oli see juba teist korda suurema õe rolliga kohaneda, siis tema puhul ma suurt midagi ei kartnud. Juba siis, kui P sündis, oli väike venna esimesest hetkest peale armas ja kallis, keda nunnutati igal võimalikul hetkel. Ma ei pidanud kordagi muretsema selle pärast, et äkki ta teeb vennale haiget vms. Ja nii oli ka seekord, väike õde on tema meelest siiani nii nunnu, et talle antakse kõik andeks. Kuna P oli aga vanuse poolest noorem ja suhteliselt aktiivne poisslaps, siis tema puhul ma väga kindel polnud. Kui koju saabusime, magas P parasjagu lõunaund. Ka beebi oli üsna rahulik. L sai rahulikult väikese J tutvust teha kuni ühel hetkel ärkas P. Olin beebi asetanud meie suure voodi peale, kus ta rahulikult põõnas. Kui P ärkas, võtsin ta sülle ja nunnutasime veidi kahekesi enne, kui läksin talle beebit näitama. Ütlesin, et vaata, kes meil siin on. P aga ei saanud üldse aru, keda ma näitan, tema vaatas hoopis aknast väljas ja imestas, et mis ma küll räägin, sest seal polnud kedagi näha. :D Kui ta lõpuks beebit nägi, siis ta oli küll veidi imestunud, et kes see selline on, aga ka tema sai aru, et see beebi on meie oma ning on ja jääb meiega. Ja kuigi ma suhtusin temasse alati ettevaatusega, siis ma ikkagi saan öelda, et neid hetki, kus ma olen tundnud, et beebi oli kuidagi ohustatud, oli ikka väga vähe. Pigem oli neid "karukäpa hetkeid", kus armastus võis haiget teha e P oli liiga väike selleks, et aru saada, et beebile tuleb kalli-musi-pai teha väga ettevaatlikult, et ta haiget ei saaks. Kuid kõik kasvasid ja harjusid üksteisega ning elu saavutas oma rütmi.

Sealt edasi on mu mälestused juba veidi ähmasemad. Midagi hullu ei olnud ja harjusime kõik üksteisega ning eluga kolme väikelapsega. Oli tõususid, oli mõõnasid, aga kõik ikkagi sujus ja kulges omas rütmis. Kuni ühel hetkel enam ei sujunud... Ma ei tea siiani, mis täpselt juhtus või mis selle vallandas, aga ühel hetkel, kui J oli juba umbes 3-4 kuune, tundsin ma äkki, et absoluutselt iga asi ajab nutma, tundsin, et ma ei saa hakkama ja ma olen halb ema oma lastele. Mäletan ühte hetke oma mõtetes. Olin sinnani iga õhtu, kui hakkasin magama minema, käinud alati läbi laste toast ja panin neile teki peale ja vaatasin neid ja tundsin, kuidas mu süda oli täis suurt õnne ja armastust. Ma nii armastasin oma lapsi. Ja siis äkki ühel päeval seisin ma seal toas, vaatasin neid ja mõtlesin, et appi, ma ei saa selle kõigega hakkama. Vaesed lapsed, nende ema ei sobi absoluutselt emaks. Miks ma ei suuda üldse ema olla. Mida ma tegema pean, kuhu minema, kellega rääkima. Ma tundsin, et olen kohutav ema ja halb naine ning mu pere kannatab minu tujude all, aga ma ei osanud sellega mitte midagi peale hakata, sest mulle tundus, et nii on ja nii jääb ja, et ma jäängi alati nii tundma. Ma olen oma olemuselt ekstrovert, kuid läks ikka päris kaua kuni ma suutsin valjusti välja öelda, et mul on mure, mul on probleem. Siis sattusin aga naistearsti juurde ja õnneks oli ta väga mõistev ning tabas ühest mu poolikust vastusest ära, et ma pean kellegagi rääkima ning haaras sealsamas telefoni ning helistas Pelgulinna Naistenõuandla psühholoogile ning saatis mu tema juurde. Läksin alla, et panna visiidi aeg, kuid tegelikult rääkisin sealsamas kohe oma esimesed emotsioonid ca 20min välja ja siis alles panime visiidi aja, kuhu läksin siis nädala pärast. Tegime teste ja rääkisin ennast niivõrd-kuivõrd tühjaks. Test näitas depresioonialgeid, pigem siis lihtsalt stressi, millega on vaja tegeleda. Aga jätsin endast vist siiski niivõrd "normaalse" mulje, et otseselt ta tagasi mind ei kutsunud, aga võisin iga kell uuesti ta juurde pöörduda, kui vajadus tekib. Ette rutates võin öelda, et ma pole tagasi läinud. Mõne aja möödudes oli vaja minna perearsti juurde muude muredega ja ka seal tuli jutuks minu vaimne tervis, sest ma lihtsalt hakkasin mingite tavaliste rutiinsete küsimuste peale nutma. Tema andis mulle teatud soovitusi, mida ma siia kirjutama ei hakka, kuid kui keegi peaks juhtuma lugema ja ennast natuke ära tundma selles loos, siis mu ainus soovitus on: OTSI ABI! Kohe nüüd! Ära oota! Ma arvan, et minu puhul aitaski hullema ära hoida just see, et ma otsisin abi. Kuigi esimese hooga mitte päris planeeritult, vaid ma lihtsalt juhtusin olema õigel hetkel õige inimese juures, kes nägi ära, et mul on abi vaja. Kusjuures, kõige raskem selle juures oli tegelikult tunnistada, et ma vajan abi! Mina, kes ma olin alati hakkama saanud! Mina, kes ma näen alati tunneli lõpus valgust! Mina, kes pigem on valmis teisi aitama ja toetama! Mina, kes ma väga harva abi küsin! Mina, kes ma polnud kunagi arvanud, et ma isiklikult sõnaga stress või depressioon iseenda puhul lähemat tutvust teen! See polnud absoluutselt see, mida ma endaga seostanud oleksin. Aga siin ma olin, õnnetu ja läbikukkunud (enda arvates) ema! Kuid ma pean ütlema ka seda, et niisama märkamatult, kui see mulle ligi hiilis, niisama märkamatult see ka kadus. Muidugi teatud abiga! Ühel hetkel lihtsalt tundsin, et  olen jälle natuke õnnelikum ja natuke parem ema ja lootus, et kõik on võimalik, kasvas minu sees taas. Jah, on siiani hetki, kus on tagasilanguseid, aga nii põhimõtteliselt on tänaseks siiski kõik hästi. Ning ma loodan, et ma ei lange sellisesse auku enam kunagi! See oli väga lühike kirjeldus sellest osast minu elust, nii et palun mitte kellelgi sellest teha mingeid põhjapanevaid järeldusi, eks!

Jätkub....

23. november 2017

Elust kolme lapsega, vol 1

Kunagi, kui P sündis, mõtlesin ma, et teen nii iga paari kuu tagant ühe postituse, kuidas siis on elu kahe lapsega. Jõudsin teha.... ühe postituse. :) Siis sai minust ühtäkki juba kolme lapse ema. :) No mõtlesin siis, et ok, teen siis teatud intervalliga postitusi elust kolme lapsega. Eks aasta on ka intervall. :D Aga siin see nüüd on. Mõned mõtted elust kolme lapsega.

Terve oma teadliku elu selle osa, mil ma olin mõelnud, et mul võiks lapsed olla, nägin ma ennast alati kahe lapse emana. Olles ise suurest perest pärit, tundsin ma lihtsalt, et kaks on minu jaoks piisav. Ja ka siis, kui mehega tuttavaks saime ja ühel hetkel laste teema üles kerkis, rääkisime me suurema osa ajast, et no kaks võiks ikka olla. Kui kaks, siis kaks! Kuniks hakkasin mõtlema, et neid võiks vist ikka kolm olla. Ja see mõte tuli esimest korda mu pähe siis, kui ma tegelikult ootasin alles oma teist last. Kuidagi ei tahtnud see mu pähe mahtuda, et see teine ongi siis ühtlasi ka viimane. Arutasime mehega seda aeg-ajalt, aga mingit kindlat otsust vastu ei võtnud. Kui, siis ainult niipalju, kui käisime UH-s, siis arutasime, et kui teine on ka tüdruk, siis tuleb kindlasti kolmas laps ka, kui teine on aga poiss, siis vaatame jooksvalt, kas on jaksu ka kolmanda jaoks. Siis sündis P ja sealsamas haiglas, seda äsjasündinud beebit vaadates olin ma äkki endas enam kui kindel, et ma tahan päris kindlasti kolme last. Fast forward pool aastat ja teema sai uuesti üles võetud, sest P-st hakkasid mõned beebiasjad üle jääma, mis oli vaja kas ära pakkida ja alles hoida või siis maha müüa. Küsisin siis mehelt, et kuidas siis jääb, sest tema nii kindel polnud. Ta ütles, et ärme ikka esialgu müü, las nad olla! Fast forward teine poolaasta ja oli vaja kindlalt otsustada, sest ma ei tahtnud, et laste vanusevahe väga suureks jääks, samas ma ei tahtnud ka, et see oleks väiksem, kui 1,5a. Kuna kumbki laps polnud oma soovist meie perre tulla ülearu kiiresti märku andnud, pidime arvestama, et ka seekord võib aega minna. Samas võtsime vabalt ja otsustasime, et kui jaanipäevaks pole uus beebi endast märku andnud, hindame olukorda uuesti. Aga seekord läks teisiti ja juba kuu aega peale otsuse tegemist sain ma triibud. Need triibud ainult kinnitasid küll minu sisetunnet ja olid rohkem mehele näitamiseks, sest ma olen kõigi kolmega nii 2 ndl jooksul füüsiliselt aru saanud, et nüüd on lood sedasi. Igatahes oli see üsna rõõmus sõbrapäevakingitus. Meist saab päriselt kolme lapsega perekond!

Tahaks öelda, et ootuse aeg oli ilus, nagu ikka, aga päris nii see siiski polnud. Mitte, et see ka midagi hullu oleks olnud. Lihtsalt, see viimane rasedus tundus mu jaoks lõpmata pikk. See ei saanud ega saanud otsa. Ja kuigi nt esimese raseduse ajal ma läksin lõpuks meeletult paiste, mis tõi endaga hulgi lisakilosid, siis ei olnud tookord füüsiliselt üldse nii raske olla, kui nüüd viimane kord. Kõigi kolme rasedusega on mind esimese trimestri ajal vaevanud hull iiveldus, ikka nii hommikust õhtuni. Kahe viimase raseduse ajal lisandus sellele meeletu uni. Ma tõesti ei jõudnud lõuna ajal ära oodata, mil lapsed uinuvad ja jäin alati ise enne magama. Ja viimase raseduse lõpus ma sõna otseses mõttes veetsin pooled päevad voodi ääre peal istudes ja oodates, et päev läbi saaks. Ma lihtsalt ei jaksanud enam rase olla. Ma ei olnud sel ajal kõige toredam ema oma esimesele kahele lapsele. Sest ma lihtsalt ei olnud võimeline mitte kui midagi tegema. Ja ma pole vist enne ega pärast kasutanud niipalju sõna "oota", kui raseduse viimased paar kuud. Iga liigutus nõudis enda meeletut kokkuvõtmist. Kui esimene laps sündis viis päeva peale tähtaega ja teine laps viis päeva enne tähtaega, siis tegin veel nalja, et ju siis kolmas sünnib tähtaegselt. Kuigi nii lootsin, et ta otsustab tulla varem, sest ma olin tõesti väga väsinud sellest rase olemisest. Aga võta näpust! Täpselt määratud tähtajal, õhtul kella 4 paiku olid esimesed ilmingud sellest, et nüüd on oodata. Mu esimene sünnitus kestis esimestest ilmingutest kuni lapse sünnini ca 14h, teine sünnitus ca 8h ja mõlema lapsega oli sünnitegevus olnud kiire lõpuspurdiga. Seega eeldasin, et kolmas on veel kiirem ja sünnibki tähtaegselt. Nii see siiski ei läinud, sündis ta lõpuks öösel k 4:57.  Nii, et kokku seekord 11h. Aga pean ütlema, et see oli kõigist kolmest sünnitusest kõige segasem mu jaoks ja ma polnud üldse kindel, kas ikka päriselt sünnitama hakkan. Kuigi kolmanda sünnituse puhul võiks sellest ju juba aru saada. :D Nimelt kadusid mul lihtsalt valud ära niipea, kui istuma jäin või pikali heitsin. Kuna sel päeval olid mul mõlemad lapsed kodus, siis olin õhtuks üsna väsinud. Tegin veel perele süüa, ise muudkui ootasin, et millal siis asi tõsisemaks läheb. Ise enam eriti süüa ei julgenud. Esimese lapsehoidja kutsusin igaks juhuks õhtul kella 7 juba kohale, sest kartsin, et äkki on vaja kiiresti haiglasse minna. Mees ja õetütar tegelesid lastega, ise käisin dushi all ja otsustasin, et puhkan veidi. Rääkisime lastele ka, et tita tahab nüüd vist tulla ja, et hiljem tuleb mu õde nende juurde. Umbes 9 paiku läksid lapsed magama ja kella 12 paiku saabus mu õde, nii et õetütar sai ära minna. Mu õde käis sel päeval Pärnus kontserdil ja tegelikult olin ma ta paar päeva tagasi nii igaks juhuks Tallinna kutsunud, et äkki läheb asjaks. Nii, et kõik oli suurepäraselt planeeritud. :D  Püüdsin veel magada, aga no lihtsalt und ei tulnud, kuigi valusid polnud. Saatsin mehe ära magama, sest kui peaks päriselt minek olema, tahtsin, et ta oleks veidi puhanud. :) Ise istusin diivanil ja valud olid täiesti kadunud. Niikui veidi liikusin, tulid tagasi. Aga need olid sellised nõrgad valud, u 2-3p 10-palli skaalal. Vahepeal käisin muudkui vannitoa vahet, et aru saada, kas ikka päriselt midagi toimub või ei. Umbes 2 paiku ma enam vastu ei pidanud. Ajasin mehe uuesti üles, et lähme käime seal haiglas ära, saab vähemalt selgust, mis toimub. Terve tee haiglasse ei ühtegi valupoega, sõit kestis umbes 20 minutit. Hakkasin autost välja astuma, siis lõi esimese sellise tõsise valusähvatuse. Hingasin selle üle ja läksime sisse, sain kohe valveämmaemanda juurde, kes teatas, et 4cm. Ma olin üllatunud, et niipalju. Esimese lapsega peale 12h valutamist haiglasse jõudes tuvastati, et ainult 2,5cm, võikiste uuesti koju minna! Ma keeldusin ning juba tunnike hiljem teatati mulle, et nüüd on vaja pressima asuda. Teise lapsega jõudsin haiglasse peale 7,5h valutamist ning tuvastati 1,5cm, kõigest pool tundi hiljem oli aga laps käes. Nii, et igati kiire lõpuspurt. Seekord ma mõtlesin küll, et ohhoo, nüüd ma sünnitan siinsamas valvetoas paari minuti pärast. Nii siiski õnneks ei läinud. Jõudsin minna ilusasti sünnitustuppa, isegi KTG tehti. Ma küll kahest esimest korrast teadsin, et ma ei suuda piisavalt kaua paigal olla valu tõttu, aga siis mulle meenus, et seekord mul ju valud kogu aeg kaovad ära, nii et sain pikali olla küll, isegi tukkuda suutsin. Kui KTG tehtud, tundsin, et oleks vaja WC minna. See oli kohe üle koridori. Kutsusin mehe ukse juurde kaasa igaks juhuks. WC käik osutus asjatuks, küll aga hakkasin tajuma presse. Komberdasin sünnitustuppa ja käskisin mehel ämmaka kutsuda. Kuna vahepeal oli keegi teine kusagil kõrvaltoas just päriselt sünnitama hakanud, vahetus minul ämmaemand. Tehti kontroll ja öeldi, et nüüd võiks pressima hakata. Mina vastu, et aga mul pole ju isegi mitte korralikke valusid. :D Ühtlasi selgus, et lootekott ei olnud veel katki läinud ja paluti luba see avada. Ma ei olnud vastu, sest olin lihtsalt väsinud ja tahtsin, et see kõik saaks mööda. Olin kuulnud, et see avamine on valus toiming. Mina ei tundud midagi, aga kuulsin, kuidas käis pisike plõks ja vesi voolas ning õige pressimine võis alata. Kusjuures ma olin lugenud, et lootekott tehakse vajadusel katki mingi abivahendiga. Minu puhul vajutas ämmaemand sõrmega pressi ajal vastu ja oligi katki. Kui esimesed lapsed olin sünnitanud kuidagi poolkülili, siis seekord arvas ämmaemand, et võiksin käpuli proovida. Esimese lapsega ma tegelikult sain igasuguseid asendeid proovida, sest ta ei liikunud lihtsalt edasi ja ma ise ka hästi ei osanud, siis teisega läks tõesti nii kiiresti, et seal polnud midagi mõelda või valida. Ma sain hädavaevu riided seljast ja lauale, kui juba oli mul ümber mitu inimest, kes kõik käskisid pressida ja siit ja sealt hoida ja mina ainult küsisin, kus mu mees on, kus mu mees on, miks ta juba siin ei ole. Ja siis umbes peale kolme pressi oligi P sündinud, mees ka jõudis õnneks kahe pressi vahel autost sünnitustuppa, viskas kotid käest ja hoidis viimase pressi ajal mu jalast kinni, sest ma ise ei jaksanud vappevärinate tõttu lihtsalt. Seekord olime siis sünnitustoas jälle mina, mees ja ämmaemand. Ja kuna seekord tõesti polnud valusid, mis oleks mõistuse viinud ja mida oleks vaja olnud üle hingata, jõudsin ma igasuguseid asju mõelda. Maast ja ilmast, aga ka seda, et kes see loll küll otsustas, et veelkord rase olla on hea mõte ja et ma küll ei taha enam kunagi võõra inimese ees tagumik uppis olla, isegi, kui selle põhjuseks on mu oma lapse sünd. Kuna viimane beebi osutus kõigist kolmest ka kõige suuremaks, siis ikka andis teda pressida. Ma ei mäleta enam, mitu korda ma pressisin, aga ühel hetkel pea siiski tuli ja edasi ma juba teadsin, et on lihtne. Beebi anti mu kätte, vaatasin teda ja mõtlesin, et kui teda poleks kohe mu kätte antud, siis oleksin vist küll küsinud, et kuskohast te selle pilusilmse beebi mulle tõite. Ta oli tõesti nii naljakalt tumedapäine, lömmis ninaga ja kriipsusilmadega, ning täitsa oma nägu. Ja mina olin kolm korda õnnelikum. Ja umbes sada korda väsinum. Hoidsin seda beebit ja tukkusin samal ajal ja vaatasin oma kõval toolil istuvat ja tukkuvat meest ja mõtlesin, et me oleme juba vanad kalad. :D Esimese lapse ajal ei olnud mingist tukkumisest juttu. :) Seekord me perepalatit ei saanud, nagu esimese lapse ajal. Ei saanud ka ema-lapse palatit, nagu teise lapse ajal, sest haigla oli sünnitajaid täis. Sain hommikul kell 7 eelviimase koha neljases üldpalatis. Mehe saatsin koju ära ja jäin üksi oma kolmanda lapsega.

Jätkub....


22. november 2017

Kirbukakogemus, vol 2

Kuna ma sain oma esimesest kirbukakogemusest positiivse kogemuse, siis ei läinudki pikalt, kui otsustasin veelkord proovida. Vaatasin oma kapi üle ja mõtlesin, et seekord valin koha, kus saab ka suurte asju müüa, sest leidsin ise ja ka mees oma kapist riideid, mis seisma jäänud, aga mis niisama ära viskamiseks veel liiga korralikud. Valisin välja Tallinna Sarapuu kirbuka (samanimeline on minu teada olemas ka Tartus). Kuigi uurisin veidi asja ja leidsin Tallinnas päris palju kirbukaid, siis valituks osutus Sarapuu sel põhjusel, et asub mul kodule suhteliselt lähedal. Autoga ca 5-7min sõidu kaugusel, hea igal ajal kohale sõita. Samuti on see avatud iga päev 11-19, nii et jõudsin vajadusel seal käia ka peale mehe  tööpäeva, kui ta koju jõudis. Ja kohalkäimine on oluline, et boks enam-vähem korras püsiks, sest inimesed löövad selle vahel ikka päevaga ka hirmus sassi.

Sarapuus on valida kolme erimõõtu bokside vahel ja kuna kohati müüd seal asju ju ikka võileivahinna eest, siis iga müüdud asi on oluline ning tahaks ju ise ikka võimalikult vähe kulutada, et kasumiosa oleks võimalikult suur. Eks?! Niisiis rääkisin oma plaanist ka õetütrele ja küsisin, kas ta oleks ehk huvitatud boksiendi jagamisest. Lõime käpad ja otsustasime võtta 4 nädalaks kõige suurema boksi (alates neljast nädalast on soodushind) ja selle aja möödudes pikendasime veel kaheks nädalaks. Teist korda neljaks nädalaks ei võtnud enam seetõttu, et esimesed neli nädalat näitasid ära, et mida rohkem kuu lõpu poole, seda vähem ostetakse. Eelmisest palgapäevast oli juba kaua möödas ja uus polnud veel saabunud. Ühtlasi võib siit teha loogilise järelduse, et kui rentida boks lühemaks perioodiks, siis tasub rihtida palgapäevade lähedusse, nagu ikka. Teine põhjus, miks ma rohkem pikendada ei soovinud, oli see, et mul tekkis tunne, et seal on ikkagi omad püsikliendid, kes käivadki mitu korda nädalas otsimas uut kaupa ja neil on juba kõik boksid mitmeid kordi läbi lapatud ning meil ei olnud enam eriti midagi hooajalist ka juurde viia. Pigem mõtlen, et rendin mõne kuu pärast uuesti.

Kui lastekirbukas on ilmselgelt üks sihtrühm e lapsed ja nende vanemad, siis Sarapuus oli pilt hoopis kirjum. Seal oli täitsa huvitav vaadata, kes kirbukas käivad. Ja tõesti, võib öelda, et inimesi igast vanuserühmast ja erinevate võimalustega. Ja vastavalt sellele võis sealt osta ka. Ma esimestel kordadel ei suutnud ise mitte ühtegi boksi lapata, sest mul hakkas sõna otseses mõttes pea ringi käima. kuna bokse on seal vist mingi 300 ringis, siis võib ette kujutada, kui palju seal asju müügis on ja pead rahul olema, kui keegi midagi sinu boksist leiab. No ja paljudes boksides on ju nö terve pere asju. Loogiline, on ka neid, kus müügil ainult ühe inimese ühte mõõtu riided. Aga tagasi klientuuri juurde. Muidugi, see pole minu asi kommenteerida ja ega mind laias laastus huvita ka, kes kus kohast mida ostab, kuid tegin lihtsalt mõned tähelepanekud. Nägin seal nii lastega emasid, keskealisi paare, teismelisi poisse, tüdrukutest rääkimata. Terveid perekondi pühapäeva veetmas. :) Tegelikult oli see üsna lahe, ema lappas riideid, lapsed mängisid mängutoas, isa istus all diivanil ja jõi kohvi. :)  Paar korda juhtusin nägema lõunapausil olevaid vanemaid härrasid. Kord sattusin kahe vanaproua peale, kes olid oma paremad riided selga pannud, huuled punaseks värvinud ning omavahel itsitades kirbukal shoppasid. Teine kord pani üks vanem proua oma riideid müüki. Nägin ka selliseid inimesi, kelle puhul võiks esmapilgul arvata, et nemad oma jalga kirbukasse ei tõsta ja mitte ainult naisi, vaid ka mehi. Viisakalt öeldes inimesi, kes kulutavad oma välimuse peale väga suuri summasid ja kes sõitsid ette väga kallite autodega. Ilmselgelt ei tohi ka siinkohal eelarvamuste küüsi langeda. Mõnes mõttes ka mõistlik ju, et kui oled oma riided ostnud väga suure raha eest või kulutad väga suuri summasid muul moel oma välimuse muutmisesse, siis on need riided mõistlik ühel hetkel uuesti maha müüa. Samas seisin kord kassajärjekorras, kui minu eesoleva naisterahva arve oli ligi nelisada eurot, nii et ilmselgelt ei tulda sinna ka kulutama just väga väikseid summasid. Aga kuna mind tegelikult tõesti ei huvita, kes kuidas oma aega ja raha kulutab, siis seda kõike siin lihtsalt tähelepanekute korras, et kirbukas ei ole kindlasti mitte ainult väikese rahakotiga inimeste jaoks, vaid seal müüb ja ostab tõesti väga erinevaid inimesi. Nii, et kui kellelegi oli seni kahtluseid või valehäbi kirbuka osas, siis julgen endiselt kõigile soovitada.

Veidi statistikat ka. Rentisime lõppkokkuvõttes boksi kuus nädalat ja maksime selle aja eest 94 eurot. Asju müüsime 354 euro eest, millest minu pere tuluosa oli 208 eurot. Müügis oli kokku viie täiskasvanu ja kolme lapse kasutatud riided, lisaks muu pudi-padi ja üks suurem ports Pauleni pükse. Kusjuures, Pauleni püksid oli üks peamisi põhjuseid, miks ma üldse boksi rentida tahtsin, sest mul on mingi osa pükse, mis juba pikalt seisma jäänud ja hindasin need päris suurelt ka alla. Aga kahjuks osteti neid seal üsna vähe, ainult 10 paari.  Hea, et ma lisaks veel muid asju viisin. :D Mis üsna kohe ära osteti, olid taaskord üleriided, nii laste kui ka täiskasvanute omad ja neid oli meil üsna mitu. Järgi jäi küll kaks mantlit, mis said hiljem viidud. Jalanõusid osteti ainult üks paar, need olid meeste tennised. Jäime ilmselt veidi hiljaks, sest KS asju enam ei osteta ja talve omad tõenäoliselt juba kõigil olemas ka. Ära osteti ka peaaegu kõik kleidid. Ma ei tea, kas see tulenes sellest, et jõulupidude hooaeg on algamas või ongi kleidid populaarsed. Nö põnevamatest asjadest läksid müügiks veel vesipiip ja retrovälimusega rulataja kiiver. Lisaks siis veel kõike muud - pluusid, seelikud, kampsunid, bodyd jne. Kuna vahepeal tekkis seal müügis ka seisak, siis mingi osa asju tõin vahepeal ära ja asemele viisin uued asjad.  Kusjuures, Sarapuu pakub ka nö komisjonimüügi võimalust. Seda siis sellistele asjadele, mis on nii suured, et boksi ei mahu. Selle eest võtavad nad 20% vahendustasu. Ise müüsin niimoodi ära ühe toakiige, mis võttis meil lihtsalt ruumi.

Sarapuu pakub võimalust kinnitada kõikidele asjadele külge turvaelemendid. Ja need väravad seal tegelikult ka töötavad. Seda kuulsin paar korda, kui elemendid unustati eemaldada. :) Siiski juhtus see, et vähemalt kaks asja võtsid jalad alla ja läksid meil kaduma. Üks müts ja üks kaelaehe. Rahalises mõttes ei olnud see suur kadu, sest mõlemad olid müügis kahe euroga. Aga nii põhimõtteliselt ajab see siiski kopsu üle maksa. Samas ei välista, et need kunagi keegi üles leiab. Sest samal moel läks juba teisel päeval kaduma üks mu laste jakike. Müüdud asjade hulgas seda polnud ja kusagilt mujalt boksis ma seda ka ei leidnud. Kuna tegemist oli üsna silmatorkava värviga, siis oleks see kohe silma hakanud. Aga samal päeval, kui läksin boksirenti pikendama, oli see jakk maha müüdud. Müstilisel kombel oli see jälle välja ilmunud. :D  Müüjad ütlesid selle peale, et vahel inimesed peidavad asju kusagile muude asjade alla, kus on rohkem kaupa ja tulevad siis ostma, kui raha tekib. Nii on asju välja tulnud ka mitme kuu pärast. Inimestest mõtlematu, sest ok, sa võid ju hiljem maksma tulla, aga mina ei pruugi seda raha enam saada, kui olen vahepeal boksirendi lõpetanud. Sest seal ei ole nö jälgimissüsteemi, et mis asi kelle oma on, va boksinr, mis hinnasildil kirjas. Aga kui vahepeal tuleb boksile uus rentnik, siis oleneb juba kõik tema aususest, aga tagantjärgi mind ilmselt keegi enam taga otsima ei hakka.

Kas ka ise midagi ostsin. Jah, ikka. Nagu tavaliselt, siis lastele, sest kes see ikka enda peale raha kulutab, eksole?!  J sai kohe esimesel päeval endale Bebe Organicu kleidi.Esimesel päeval ostsin selle ainult seetõttu, et nägin seda just paar päeva enne nende Facebooki lehel ja küsisin boksinr järgi. Kleit oli tutikas, siltidega, 25 eur eest. Suurusele 2-3a, st ta peab veel aasta ootama enne, kui seda kanda saab. Kes kursis, see teab, et BO asjad on väga kallid ja täishinna eest ei raatsiks ma neid vist kunagi osta. Aga see kleidimuster oli juba siis mu lemmik, kui BO neid alles ise müüs, aga tol ajal kui neil soodukas oli, ei suutnud ma otsustada, mis suuruses täpsemalt osta ning kui lõpuks otsusele jõudsin, olid asjad läbi müüdud. :) :( Kuna BO kleidid on klassikalise lõikega, siis ei ole sellest absoluutselt mitte midagi, et peame veel aasta ootama kuni J seda kleiti kanda saab. Lisaks leidsin talle sealt väga korralikul Kuoma talvesaapad. J veel ei kõnni, aga kuna ta hakkab ilmselt enne suurema lume saabumist, siis olid need saapad väga hea leid, sest meil neid väikseid ei olnud enam alles. L sai suveks ühed tutikad lillelised tenkud. J veel kaks pika varrukaga tutikat t-särki. P ja J said kevadeks joped. Mõlemad väga hea leid, sest väga minu maitse järgi. Midagi oli justkui veel, aga enam ei tule meelde.

Kuigi ma kulutasin kirbukal ka ise raha, siis piltlikult võib tegelikult öelda, et kui Lastekirbukal müüdud asjade eest saadud rahaga ostsin endale uue talvemantli, siis Sarapuu kirbukal müüdud asjade eest lasin eemaldada oma tarkusehamba. :( No polnud kumbki soodne, nii et mõlemal juhul on kirbukamüük ennast igati õigustanud. Aga kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et kappides on jälle ruumi ja mõni suurem asi on nüüd lihtsalt jalust ära.

Kuidas teil, kas olete vahepeal kirbukal käinud? Ostmas või müümas?
Mina igatahes planeerin juba järgmist renti Lastekirbukal. Kuna kõik kolm last on vahepeal jälle usinalt kasvanud, eriti kaks pisemat, siis on kogunenud hulk riideid, mida võiks proovida maha müüa. Viin ka sinna kindlasti mingi osa Pauleni pükse, nii et annan sellest siis ka Facebooki lehel teada.